iseseisvat elu. Tänu Quiltyle sai Humbertist mõrvar ning ta langes tohutusse masendusse pärast Lolita äraolekut. Kui võrrelda Humbertit ja Lolitat oma paheduse skaalal on Lolita oma provotseeria olemuse tõttu kõige paha alus. Samas oli Lolita ja Humberti vahel ikkagi mingil hetkel kahepoolne armastus. Minu arvates ei olnud kumbki süüdi nende õnnetus loos. Humbert oli vapustatud lapsepõlves mentaalselt läbielamata armastuse pärast ning Lolita noor ning lollikene. Mulle meeldis see lugu, nimelt tänu oma tänapäevasele mõttelaadile ning huvitavale sisukäigule, mis muutsid kahe peategelase suhted mõneti relistlikuks kuid samas ka arusaamatuks. Raamat heitis valgust pedofiilia sisemusse ning tõestas, et iga inimene võib olla väliselt perfektne kuid sisemiselt mädanenud.
Ta sööb ja joob masinlikult kui antakse. Otsustades piinava, raiuva köha, kõhnuse ja põskede puna järgi algab tal tiisikus. Temale järgneb väike, elavaloomuline, väga liikuv vanamees, väikese terava habeme ja mustade kahuste juustega nagu neegril. Päeval sammub ta mööda palatit ühest aknast teiseni või istub oma voodil, jalad türklase kombel enda alla tõmmatud, ja vilistab lakkamatult nagu leevike, laulab tasa ning itsitab. See on juut Mosseika, lollikene, kes läks segaseks paarikümne aasta eest, kui ta mütsitöökoda maha põles. Kõigist palati nr. 6 asukatest on ainult temal lubatud majast lahkuda ja isegi haigla õuest välja minna. Mosseika naaber Ivan Dmitrits Gromov, umbes kolmekümne kolme aastane aadlik, endine kohtupristav ja kubermangusekretär, põeb tagakiusamismaaniat. Ta kas lamab kerratõmbunult voodis või kõnnib ühest nurgast teise, just nagu kehakarastuseks, istub aga väga harva. Ta on alati ärevil, erutatud ja
annaabi.ee 
