„Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga“
Tervet raamatut läbib ütlus, mis näitab
tralfamadoorlaslikku õlgukehitavat suhtumist kellegi suremisse: ,,Eks ta ole".
Nii koosnebki romaan Pilgrimi ajarändudest erinevate olukordade ja eluetappide vahel: kord leiab ta end 1945. a
Saksamaalt, järgmisel hetkel aga 1967. a Ameerikast, seejärel on ta puuris Tralfamadore'i planeedil, kus kohalikud teda
loomaaias vaadelda võivad. Pinget hoiab tunne, nagu oleksime lugedes kassipoegadena kaelapidi autori lohutavas
haardes: viinud meid üsna lähedale sõja koledusele ja lastes tunda õudu, rändame järgmisel hetkel mõnda turvalisse
keskkonda kakskümmend aastat pärast sõda ja võime rahulikumalt hingata. Samas näidatakse meile, kui pikaajalised on
sõja tagajärjed ja kuidas see inimest jäädavalt laastab. Meil lubatakse muiata filmides nii vaprana ja kangelaslikena
tunduvate Ameerika sõdurite tegeliku trööstituse ja krantslikkuse üle ja mõista, et Hollywoodi särava surematu raudrüü