• 02.veebruar 1917 Mind saadeti rindele juba peaaegu pool aastat tagasi, aga ma pole ikka veel suutnud selle eluga harjuda. Praegu istume kaevikus ja ootame – ootame,et midagi hakkaks juhtuma. Meil on kõhud tühjad. Osad minu klassivendadest ja headest sõprdest on juba hukkunud. Meil on külm. Sõber minu kõrval on juba haigeks jäänud. Ta väriseb üle keha. Me kardame, et ta sureb. Ma teen talle sooja ja lohutan, et küll kõik saab korda kuigi tean, et kui asi nii edasi läheb, ei saa ikka küll. Kusagilt kaugelt kostub mürsuplahvatusi ja karjed. See on jube. Lund hakkab sadama ja õhk muutub aina külmemaks. Õhtu on käes. Sõber minu kõrval on otsi andmas. Meil on janu. Üritame saada vett, mida me taskurätikuga lumesegusest mullast välja filtreerime. Kätte on jõudnud öö ja hea sõber minu kõraval on meie seast lahkunud. Millal see õudus ükskord
Pärast vabanemist kolis venemaale ja elab oma elu edasi. Tal on uus mees ja vahel napsitab.Oleme kirjavahetuses. Mina olen andestanud oma emale, kes mind maha jättis. Nüüd olen turvalises keskkonnas, kõik eluks vajalik on olemas. Mis oleks minust saanud, kui oleksin üles kasvanud joodikute ja varaste perekonnas?Loomulikult igatsus mattis mu südant neil masendavatel öödel, kui lebasin voodis ja murdsin pead, mis oleks saanud siis, kui oleks olnud teistmoodi. Mõnikord lohutan end mõttega,et sõja ajal ja küüditamiste aegu polnud emata lapsed mingi haruldus,see selleks. Nüüdseks olen leppinud reaalsusega ja leidnud rahu ,ning tulen toime,kuigi tuleb tunnistada, et see oli psüühiliselt väga suur ja raske koorem, mis kogus aina tuure juurde ja alles hiljuti sain ma sellest lahti, sest olen suuremaks saanud ,ja leppinud oma olukorraga -ilma pärisemata, kuid suurepärase kasuemaga.
taguseid töid ja oma vigu analüüsides tahaks küll häbi pärast maa alla vajuda. Vahepealsed aastad õpetavad väga paljutki juurde. Sellepärast arvangi, et mälestused teevad haiget, sest mõistetakse kui rumal oldi minevikus ja kuidas praegu tehtaks paljutki hoopis teisiti. See tuleneb kogemustest aga ka uutest tarkustest. Tunnen, kuidas minevikus tehtud otsus mind mõjutama hakkab. Samas tean, et tol ajal poleks ma suutnudki teistmoodi otsustada ja nüüd lohutan end valiku postitiivsete külgedega. Ilmselt paari aasta pärast olen ma üsna kindel, et tegin vale valiku ja juurdlen selle üle, mida ma küll otsuse langetamise ajal mõtlesin. Kahjuks pole teadmised lõputud ja kõiki maailma tarkusi pole võimalik omandada. Teadmistel on piirid ja lõpuni tark pole võimalik olla. Ikka jääb midagi uut avastamata. See tähendab seda, et kõike pole võimalik teada. Kuna kõiki tarkusi pole võimalik omandada jäävad
Vahest õpin ma koos abikaasaga näiteks vene keelt, milles ma pole eriti tugev. Abikaasa hääldab ja mina kirjutan häälduse ülesse. Mäletan seda päeva, kui tulin esimest päeva lasteaeda praktikale. Kõik oli nii uus ja huvitav. Kui läks õppetegevuste tegemiseks, siis see nii lihtne polnud. Ei olnud mul ju üldse kogemusi. Olin üleni vette lükatud. Ja pidin hakkama ujuma. Kord tuli välja, teinekord jälle jäi teadmistest vajaka. Aga ma lohutan ennast alati sellega, et see suur õppimine tuleb mulle kasuks ja on praegugi tulnud mulle kasuks. Olles koolis käinud juba üle aasta ja näinud seda koolielu, on mulle hakanud väga meeldima rühmatööd. Miks? Sellepärast, et rühmaga koos arutades jääb mulle palju asju meelde ja see arendab mind näha asju teisiti teise inimese arvamust kuuldes. Nagu minu abikaasa väidab: ,,Ei ole ainult ühte tõde!"
kinnitavad võidu, et seda kaupa ei saa kuskilt mujalt nii odavalt, on suur katsumus paljudele. Tarvitseb vaid võtta telefonitoru - ja peagi võib minna postkontorisse ihaldatud kauba järele. Põhjendusi, miks järjekordselt rahakotirauad lahti teha tegin, leiab ikka: tööl on pinged, pean viima mõtted mujale; tahan rõõmustada oma lähedasi; mees on nii harva kodus ja sõpradel pole minu jaoks kunagi aega. Lohutan ennast uue pluusi või kingadega, mis sest, et polegi kohta, kuhu nendega minna, või et viimati ostetud kingad hõõruvad jalad katki; mul on nii palju tööd ega jää aega lapsega tegelda, ostan talle midagi, mida ta ammu on tahtnud. Ostusõltuvusel on sarnaseid jooni alkoholismi või mängurlusega. Uued esemed toovad hetkeks rahulolutunde, pohmell ja kassiahastus saabuvad hiljem. Kui kodus hakatakse ostukotte uurima, asendub rõõm asjadest peagi häbitundega. Õige hulluks
võidu, et seda kaupa ei saa kuskilt mujalt nii odavalt, on suur katsumus paljudele. Tarvitseb vaid võtta telefonitoru - ja peagi võib minna postkontorisse ihaldatud kauba järele. Põhjendusi, miks järjekordselt rahakotirauad lahti teha tegin, leiab ikka: tööl on pinged, pean viima mõtted mujale; tahan rõõmustada oma lähedasi; mees on nii harva kodus ja sõpradel pole minu jaoks kunagi aega. Lohutan ennast uue pluusi või kingadega, mis sest, et polegi kohta, kuhu nendega minna, või et viimati ostetud kingad hõõruvad jalad katki; mul on nii palju tööd ega jää aega lapsega tegelda, ostan talle midagi, mida ta ammu on tahtnud. Ostusõltuvusel on sarnaseid jooni alkoholismi või mängurlusega. Uued esemed toovad hetkeks rahulolutunde, pohmell ja kassiahastus saabuvad hiljem. Kui kodus hakatakse ostukotte uurima, asendub rõõm asjadest peagi häbitundega
negatiivse tunde ja osaliselt ka trotsi minu kui uurimistöö kirjutaja osas. Kuid see oli teadlik lähenemine, ärritamaks teid. See sõna haigus mõjus ning pani teid mõtlema, looma eelarvamusi ning läbi teadmatuse ka hirmutab, kuna me küll kõik teame, et oleme sellised nagu oleme, kuid kindlasti ei soovi me kellegi teise sõnade läbi kinnitust saada, et me ei ole need, keda me välja paista laseme. Tegelikkuses lohutan teid koheselt. Haigusi pole olemas. On olemas vaid sõna, mille ise oleme välja mõelnud ning andnud sellele kindla olemuse läbi teatud sarnaste ja eriliste nähtuste, ms on seotud meie eluga. Me raamime selle sõna ning anname võimaluse sõnal ja selle jõul areneda läbi meie enda loodud mõtete, andes nii toimuvatele rohkem ja enam tähendusi kui me täna seletada oskame. Mõttel ja sõnal on jõud. Need jõud hoiavad meid elus ja samas tapavad meid või kergemalt
Ta on seal ehitaja. Paneb büroodele katuseid ja aknaid. Tal ei ole eriti aega üldse kodus oma naise juures olla. Mulle ei meeldi üldse üksi olla! Ma lähen nii vihaseks. Üksi suures majas. Päris õudne, mis? Ja siis tulid tagasi mõtted sellest, mis oli 56 aastat tagasi. See, kuidas inimesed muudkui surid läbi minu sõnade! Siis hakkan ma alati nutma, kuna ma kardan, et see juhtub uuesti. See kõik oli ju nii kohutav! Ainuüksi mõtlemine sellele ajab judinad peale. Aga siis lohutan ma end mõttega, et see on läbi. Vahel on mul tunne, et see on tagasi, kuna mind valdab pidevalt imelik tunne, nagu tahaks kedagi läbi sõimata. Nii see tunne kogu aeg kasvab. 2 Sõnamõrvari tagasitulek Ühel hommikul, kui ma jälle ehmatades üles ärkasin, tundsin, kuidas kõik mind vihastas. Turgutasin ennast külma veega, aga ka see mulle ei meeldinud. Panin riidesse ja helistasin Anabelile. Mul oli tuju minna kuhugi lõbutsema. Tol ajal tundsin ma vaheldust kunstiga tegeldes
Muidugi sündis see kõik tasapisi ja sellest julgeti ainult sosistada, aga ometi sündis see. See oli hirmus, see oli kole! ...Minuga ei sünni midagi selletaolist, sest mina ei võta Dr. Rotbaumi ilusat igatsust tõsiselt. Mina kuulan ainult ja teesklen, nagu usuksin teda, ja see mõjub nii hästi. Ma tunnen imelist rahuldust. Sest mõelge ometi: Dr. Rotbaum mõtleb mind petta, aga tõelikult petan mina teda. Tema mõtleb mind oma valega lohutada, aga sünnib vastupidi: mina lohutan teda. Kui ta seda teaks, võiks ta viha pärast hulluks minna. Ma näen igapäev, kui ütlemata hea meel tal on, kui ta ikka enam ja enam näib võivat uskuda, et mina hakkan võtma tema sõnu tõsiselt. Võitjana rõõmutseb ta oma südames -- surma, vähemalt surma valu, surma nukruse võitjana. Aga kes on võitnud surma nukruse, see ongi surma võitnud, sest mulle tundub, surm polegi muud kui see suur nukrus. Oled sa kord sellest üle, siis oled kõigest üle. Ja mina usun, et mina olen
annaabi.ee 
