M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
loomulik, aga ma arvan, nõnda see oli. Nii ta ägas ja oigas öösiti sageli, kui arvas, et ma
magan. Ta kordas ainult: «Vaene väike Lizabeth! vaene väike Johnny! see on kole ränk! usun,
et ma ei näe teid iialgi enam ... iialgi enam!» Kangesti hea neeger oli Jim.
Aga seekord hakkasime kuidagi Jimiga rääkima ta naisest ja väikestest; muu seas ta ütles:
«Mu meel on praegu nii hale, sest. kuulsin teiselt jõekaldalt nagu laiasu ja mulle tuli
meelde, et ma ükskord andsin oma väikesele LizabethHe ka sihukese laksu. Ta oli kõigest
nelja-aastane ja jäi sarlakitesse ja oli rängasti haige, aga sai terveks ja tõusis ühel päeval
üles ja ma ütlesin talle:
«Pane uks kinni.»
Tema ei pannud, vaid seisis ja naeratas mulle. Ma sain vihaseks ja ütlesin uuesti --
ütlesin hästi kõvasti:
«Kas sa ei kuule? Pane uks kinni!»
Ta seisis ikka niisama ja naeratas. Ma läksin maruvihaseks. Ütlesin':
«Oot! Küll ma sulle näitan!»
Ja andsin talle mööda kõrvu, nii et sädemed lendasid