M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Aeg-ajalt lasksime mõne vesilinnu, kes hommikul liiga vara oli ärganud või õhtul õigel
ajal polnud magama läinud. Üldiselt elasime väga hästi.
Viiendal ööl oli teisel pool St.-Louisi suur torm parast keskööd, müristas tugevasti ja lõi
välku, ja vihma valas kui käpast. Olime vigvamis ja lasksime parve omapead minna.
Välgu valgusel nägime laia jõeriba endi ees ja kõrgeid kaljusid mõlemal pool. Äkki
hüüdsin: «Halloo, Jim, vaata sinna!» Seal oli aurik kalju otsa jooksnud. Liuglesime otse
sinnapoole. Välguvalgel paistis see väga selgesti. Aurik oli küljeli, osa ülemisest tekist
oli vee all; kui välku lõi, paistis väga selgesti iga väike laternaklaasi, tahk, tool
laevakella kõrval ja vana viltkübar toolikorjul.
Noh, oli südaöö ja torm ja kõik nii salaparane -- mul oli just niisamasugune tunne
nagu igal teisel poisil oleks olnud, nähes hukkunud laeva seal nii haledasti ja üksi keset
jõge seisvat