M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
teine jalg peaaegu puudutas minu oma. Mu nina hakkas kihelema; sügeles, kuni mul pisarad
silma tulid. Aga ma ei julgenud kratsida. Siis hakkas nina seest kihelema. Selle järel hakkas
mul altpoolt kihelema. Ma ei teadnud enam, kuidas vaikselt paigal istuda. See häda kestis
kuus või seitse minutit, aga minu meelest oli see palju kauem. Viimaks kiheles mul
üheteistkümnest mitmesugusest kohast. Arvasin, et ma ei suuda seda enam silmapilkugi
kannatada, aga ma litsusin hambad kokku ja katsusin veel vastu panna. Just siis hakkas Jim
sügavasti hingama; selle järel hakkas ta norskama, ja siis oli mul kohe jälle parem.
Tom andis mulle märku -- tegi suuga pisut häält -- ja me roomasime neljakäpakil minema.
Kui olime kümne jala kaugusel, sosistas Tom mulle kõrva, et me seoksime Jimi naljaviluks
puu külge; aga ma ütlesin ei. Ta oleks võinud ärgata ja kära teha, ning siis oleks leitud, et
mind pole kodus