Siis kõik väljad valendavad ja kose kohin tõstab häält. Soos puude all on hämarus ja märjad oksad ripuvad. Ma vaatan, ei sõna ma ütleda saa, mu süda on õnne täis ja lõpmata. Paistab päike üle nõmme, üle liivase, sätendab ta üle nõmme sinitiivase. Siis vaatan taeva põue, küll virvendab ja hiilgab päike ja liblikas lehvib puude vahel ja kõlab ööbiku hääl. Ja ühes hõiskab rõõmus linnukoor, kui langeb roheline leheloor. Nii taevaste üle ja taevaste all kohab lauluhääl. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Sääl järve pinnal tõusev päike loitis. Ta peegel säras kuldses värvivoos ja kastekullal hiilgas iga roos. Kevadehommik, mis naeratad sa ? Ta lauluga tõusis ülesse - kevade on meie ees !
nagu Gerrygi. Järgmisel päeval läks Gerry oma uue õpetaja juurde. Ta koputas uksele kuni vaiksed sammud olid kuulda. Uks läks lahti ning Gerryle vaatas otsa väike kääbus naine, kes oligi tema uus õpetaja. Õpetaja kutsus Gerry sisse ning nad läksid koos töötuppa. Uus õpetaja tegi Gerryle ettepaneku, et näitab oma kollektsiooni. Läksid teisele korrusele. Kui õpetaja ukse lahti lõi hakkas linnukoor pihta. Kõik linnud olid kanaarilinnud. Gerry majast allpoole jäid maleväljad. Gerryle meeldis see koht väga, sest seal sai jahil käidud. Lõpuks tuli aeg mil perel sai puhkus läbi ja pidid tagasi kodumaale sõitma.
annaabi.ee 
