Hambahaigustest keskaja Tartus
Keskklassi tartlane ei
pööranud suuhügieenile erilist tähelepanu. Selgusetuks jääb, kas hambad olid ise välja
kukkunud, või välja tõmmatud. Tol ajal oli tavaline valutav hammas lihtsalt välja tõmmata. 16.
Sajandil olid olemas ka ametimehed kes hammaste välja tõmbamisega tegelesid.
Hambakivi sagedusest saime teada, et tartlase menüüsse kuulusid valgurikkad toidud,
sagedased hambaaugud viitavad ka süsivesikuterikkale toidule. Talurahvas tarbis erinevaid
piima-, jahu- ja linnasejooke, kala-, kana- ja sealiha. Vett tarbiti aga viimases hädas. Meestel
esines rohkem hambakivi ning naistel kaariest. Sellest võib oletada meeste ja naiste toitumis
erinevusi. Mehed tarbisid rohkem valgurikkadi toite ning naised süsivesiku rikkaid toite.
Hammaste uurimine arheoloogias on vajalik, sest saame teada maetute surmaaegse vanuse,
toitumistavade ja suuhügieeni kohta. See võimaldab meil parema pildi saada keskaja tartlaste
sünnist, elust ja surmast.