õlletegu
Ennekõike kaks suurt tõrt: alumine tõrs (käimatõrs, virdetõrs,
meskitõrs) asetses põrandal, kuna ülemine tõrs (rabatõrs, kurnatõrs) tõsteti jalgadele.
Kurnatõrre põhjas oli auk, mis suleti nagaga - ühest otsast koonilise kepiga, mille teine ots
ulatus umbes 20 cm üle tõrre suudmeserva. Jalgade alla asetati virde kogumiseks toober või
küna.
Kuumutatud vesi valati käimatõrde ja lasti pisut jahtuda. Sel ajal tõmmatud üks piip. Umbes
70°C vette segati linnasejahud. Segamiseks leidus tuber, kepp, mille otsa oli tapitud 4-5
ristipidi pulgakest. Segu sai parajalt paks, kui tuber selles püsti seisis ehk siis aeglaselt pikali
vajus. Tõrs kaeti seejärel riidega ja lasti paar tundi haududa.
Tänapäeval enam peaaegu ei kasutata kuumaks aetud kive. Ometigi oli see sadakond aastat
tagasi üle Eesti levinud võte, mille juured ulatuvad tõenäoliselt aegadesse, mil metallnõud vee
keetmiseks olid veel haruldased
annaabi.ee 
