Marie Underi looming ja eraelu
ta hõõgus näos, kus joovastuse helk,
Ma iial polnud kaaluv ega kaine. ja veretades tuksatas kui haav.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine Mu hõiskav veri ärapillatav,
mu kleidi valkjasroheline siid sind armastades värahtas kui välk
ja kahisedes langevad kõik rüüd, su sülelused katsid mind kui telk,
sest riidetult on siiski kaunim naine. ning videvik meid varjas lillatav.
4
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? Nii minagi! Ei õitsend eile veel,
Kas muutub täna minu elulugu? ei lõhnanud kui suviöine aid
Ah, mina olen juba seda sugu, su suudlusvihmas minu valge ihu.
et iga meel mul iga ilu joob. Kuid täna tuhatkordnenud mu meel!
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka ma aiman: aardeid veelgi rikkamaid
kui surmamõistetu, kel vähe aega
annaabi.ee 
