Liiv ja kruus
Kasutamist leiab siiski vaid pinnakattes
esinev mandrijää sulavete tegevusel kuhjunud kruusa- ja liivamaterjal, sest vanemates
kivimikompleksides esinev või pinnakattes teisel teel kujunenud liiv on liiga peeneteraline
ega rahulda ehitustegevuseks nõutavaid terasuurusi. Kuna liiv ja kruus on omavahel
geneetiliselt tihedalt seotud, esinedes samades settetüüpides, moodustuvad nad tihti
kompleksmaardlad. (Joonis 1)
Kõige rohkem on liiva ja kruusa vahelisi üleminekuvorme - kruusliiva ja liivkruusa.
Kruusliivad on peamiselt seotud liustiku sulavete voolude kuhjetega - oosid, liustikujõgede
deltakuhjatised ja sandurid, nn Kalevipoja künnivaod, mis on mõnikord ka ainsad kaunid
pinnavormid maastikul. Looduslikus liivas ja kruusas esineb tavaliselt lisandina savi- ja
tolmuosakesi (aleuriiti). Kruusa hulka loetakse ka tinglikult veerised, munakad ja rahnud. Liiv
on peenepurruline sete, mis koosneb põhiliselt mineraalide (kvarts, päevakivi, vilk, glaukoniit
annaabi.ee 
