Jahindus (Eesti kiskjad)
paika juba kutsikaeas poegade omavaheliste mängudega ning täiskasvanuna kakeldes.
Üksikud hundid on karjast mingil põhjusel välja heidetud või siis ise lahkunud, ka
vanad või vigastada saanud loomad. Kuna üksikud hundid on karjale tõsised
toidukonkurendid, tapetakse nad võimalusel karjade poolt. Mõnikord rünnatakse ja
tapetakse (ning süüakse) ka karjakaaslasi. Talve tulles ja toiduolude halvenedes
lähialade hundikarjad liituvad, et oleks lihtsam saaki tabada. Ka liitkarjades on
hierarhia kindlalt paigas kuid selline suur kari jaguneb kevadel jälle väiksemateks.
Saagikülluse ja/või huntide vähesuse puhul karjade liitumist talvel ei toimu.
Hunt on väga plastiline kiskja, kes kiiresti kohaneb muutunud elutingimustega. Toitub
nii selgrootutest (putukad, limused) kui ka selgroogsetest loomadest (kahepaiksed,
roomajad, närilised sh kobras, jänesed, linnud, kährikud, rebased ja uluksõralised.
Sööb ka raibet
annaabi.ee 
