Igal päeval nokitses Raul Bemari kallal. Esimesel nädalal võttis poiss ette keretööd. Seitse pikka päeva keevitati ja pahteldati vana autot. Teisel nädalal värviti jõuvanker ära ja seati üldine välimus korda. Viimasel, kolmandal nädalal, tegi Raul BMWle mootori vahetuse. Ta asendas vana M10 mootori S54 mootoriga, millele ta kruttis külge ka suure turbo. Kui auto oli valmis ja läikis nagu teemant, mindi tavapärasele ringile. Kui teised autod nägid uue kuuega Baierimaa liikurit, tekkis kõigil klomp kurku. Kui Raul oli teiste autodega kõrvuti, vajutas poiss jala sirgeks ja mõne sekundi jooksul, mil rõõmsalt vilisev turbo saavutas rõhuks 1,3 bari, jäid kõik teised maha nagu postid. Suurest ehmatusest olid korraga kõigil pahatahtlikel autodel aiste vahele tekkinud ilma turbota lahjad diiselmootorid. Kui nad veel surnud pole, siis elavad nad siiamaani õnnelikult koos. Sellest ajast peale on
Raske on mõelda selle peale, mille pidin üleeile läbi elama. Imelik, eilsest ei mäleta ma midagi. Küllap lebasin teadvusetult selles samas palatis, milles jätkuva järjekindlusega vahib mind keegi kõrvalt voodist, kes oma oleku järgi on ühe jalaga juba teises ilmas. Oleks paar meetrit veel, oleks ma ilmselt samasugune, aga hea, et oleksid selles maailmas ei kehti... Pagan! Ma tahtsin endale ju ainult uuemat autot. Juba kuu aega olin endale uut liikurit otsinud. Vana auto oli oma aja ära elanud. Üleeile sain pakkumise, millest ei saanud lihtsalt loobuda autol oli isegi CD-makk. Helistasin müüjale tagasi ning leppisime kokku koha, kus ost-müük ära vormistada. Ei jõudnud enam järgmist päeva ära oodata ning juba paari tunni pärast saime kokku raudteeviadukti juures. Andsin härrasmehele raha ja ta ulatas kavala pilguga mulle võtme ning lisas, et kõik muu on autos. Tormasin lapseliku rõõmuga auto juurde, et teha kohe
annaabi.ee 
