M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Ma läksin maruvihaseks. Ütlesin':
«Oot! Küll ma sulle näitan!»
Ja andsin talle mööda kõrvu, nii et sädemed lendasid. Siis läksin teise tuppa ja olin
umbes veerand tundi ara. Ja kui ma tulin tagasi,'oli uks ikka veel lahti ja laps seisis ukse
lähedal, vaatas maha, oli kurb ja valas pisaraid. Noh, aga ma olin hull ja pidin jälle lapse
kallale minema, aga siis -- uks käis sissepoole -- siis tuli tuulepuhang ja viskas ukse lapse
taga mürtsti kinni. Ja -- oh mu elu! -- laps ei liikunudki. Mul jäi hing seisma ja mul oli
sihuke -- sihuke -- ma ei tea öelda mihuke tunne. Hiilisin välja, üleni värisedes, hiilisjn
ümber maja, avasin tasakesi ukse, pistsin pea lapse selja tagant
366
tasa sisse ja hõikasin äkki nii valjusti kui jaksasin. Ta ei liikunudki! Oo, Huck, ma hakkasin
valjusti nutma,, võtsin ta käte vahele ja ütlesin: «Oh sind vaest väetikest! Andku issanda
jumala arm andeks vaesele vanale Jimile, sest ta ise ei suuda endale eluilmaski andeks
anda