M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
värisesid nii, et vaevalt midagi sain teha.
Niipea kui minema sain, ruttasin tulise kiirusega parvele järele, aina leetseljaku
kõrval liikudes. See oli hea küll, nii kaua kui seljakut jätkus; kuid leede polnud
kuutkümmend küünartki pikk ja niipea kui ma selle otsast möödusin, sattusin tihedasse
valgesse uttu. Mul polnud enam aimugi, kuhu ma kihutasin.
Parem mitte sõuda, mõtlesin, muidu lendad kaldasse või mõne leete vastu või kes teab
kuhu. Istusin liikumat ult ja vesi kandis mind; aga kangesti erutav on sihukesel juhul
istuda, käed süles. Huikasin ja kuulatasin. Kuulsin üsna kauget huiget, ja mu meeleolu
paranes. Sõudsin ses suunas, teravasti kuulates, kas huige veel kord kostab. Kui ma huiget
jälle kuulsin, teadsin, et ma ei liikunud huike suunas, vaid paremale poole huikest
mööda. Ja kui ma huiget siis jälle kuulsin, liikusin vasemale poole huikest mööda, -- ja
ilma et ma oleksin
1 Osariigid, kus enam orjapidamist ei olnud.
293