kui me südames tegelikult sooviksime. Kas me seeläbi ka õnnelikumad oleme? Vaevalt küll. Sest süda näeb, et me oleme valelikud ja kõnnime valel rajal. Mida kaugemale kõnnime, seda vähem südamega näeme. Aga ainult silmadega nähtav maailm on külm ja kalk. Südamega näeme asju mis on kõige tähtsamad ja milleta ei saaksi elada. Nendeks on näiteks sõprus, headus, armastus ja lahkus. Mitte keegi ei kujutaks elu ilma selliste tunneteta ette ja tänu nendele, liigumegi elus edasi. Kuid kogeda on vaja ka halbu tundeid, et järgmisel korral end nende eest kaitsta.Siis on jälle süda see,mis meid hoiatab juskui edasist ette nähes. Muidugi võib tundeid näha ka asjades, kuid need viivad sageli eksiteele. Minu arvates on südamel inimese elus väga suur tähtsus ja just tänu südamele saame osa positiivsetest ja vahel ka negatiivsetest emotsioonidest. Silmad on aga selleks, et saada teavet südame jaoks.Silm võib eksida,süda mitte kunagi.
Meie, lõpetajad, oleme nagu punt mesilasi, kes kohe, kohe saavad tarust välja, lillede keskele oma õit leidma. Teekond selle ,,lilleni" võib lõpetajatele tunduda natuke kõhetust tekitavalt kuid seal hulgas ka meeldiva uudishimuna. Ikkagi üks sammuke suure maailma suunas lähemal. On aeg, kus võetakse ise oma otsused vastu. Kas langetame õiged või valed, ei oska keegi kindlaks teha. Need tulevad teekonna käigus välja. Kuid just nimelt samm sammult me liigumegi, nagu inglastel kombeks öelda step by step. Tuleb minna nii kaugele kui näed, ja kui oled kaugel, näed veel kaugemale. Kogu asja ilu ongi teekonnas, mitte sihtpunktis. Vahepealsed peatused on vajalikud, nagu pikamaa reisides. Inimese loomuses on paratamatult uudishimu esindatud. See ei olegi võib olla halb. Pigem just sunnib tagant uusi eksperimente läbi viima, katsetama teisi võimalusi. Milleks tagasi hoida oma ,,metsik mina", kui maailmal on nii palju pakkuda. Otsida,
annaabi.ee 
