Seejärel paigalda värskesse pahtlisse vuugilint. Vuugilint pahtelda üle õhukese pahtlikihiga. Lase pahtlil kuivada, tee vahelihv ja pahtelda veel kord üle ning vajadusel ka kolmas kord. Kindlasti ära kanna korraga peale ühte paksu kihti pahtlit, lootes, et nii saab kiiremini. Sellisel juhul näed lihvimisel suurt vaeva ning tulemuseks saad ebatasased vuugid. Lauspahteldamine on selline, kui pind on vaja kogu ulatuses pahteldada. Lauspahteldamiseks kasuta peeneteralist hea lihvitavusega viimistluspahtlit, mille pinnale kandmiseks sobib 35-45 cm lai pahtlilabidas. Esmalt kanna pahtel pinnale ja seejärel tasanda sujuvate liigutustega. Üks pahtlikiht kuivab ca ööpäev, seejärel tuleb pahteldatud pind lihvpaberiga (nr 150 või 180) üle lihvida. Kasuta lihvimisel lihvimistalda ja kõrgemal asuvate pindade puhul ka pikendusvart. Remontimisel eemalda vana lahtine, kooruv või pehme viimistluskiht. Kui nurkades on praod, siis
esmalt kasutada ka jämedamaid lõikevahendeid, kuid proov peab siis nii suur olema, et laboris saaks sellest valmistada uurimiseks vajaliku suurusega proovi. 5) Selleks, et proovi lihvida, on täpsuse ja mugavuse tõttu vaja see kuhugi kinnitada. Peale selle on väikest proovi kergem töödelda. Optimaalseks loetakse silindrikujulist proovi suurusega 25 kuni 50 mm. Kinnitamiseks kasutatakse nn. valamist plasti (Valamismaterjal peab olema prooviga sarnase tugevuse ja lihvitavusega.) 6) Lihvimine on proovide ettevalmistamisel kõige tähtsamaks etapiks. Hoolega tuleb jälgida, et pinda ei vigastataks mehaaniliselt. Tavaliselt toimub lihvimine abrasiivipulbriga kaetud kettal vesikeskkonnas, mis on määrdeaineks (ainult juhul kui vesi ei riku keemiliselt proovi pinda). Tulemuseks on sile pind minimaalse rikutud kihi sügavusega. Tüüpiliseks lihvimise järjestuseks on abrasiivi paberid suurusega 120 või 180, millele järgnevad 240,320 400 ja 600
annaabi.ee 
