M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
juurest mu parve üle. Esimesel pimedal ööl varastame võtme vanahärra pükste taskust, kui
ta on magama läinud. Siis sõidame Jimiga parvel jõge mööda alla, oleme päeval peidus ja
sõidame öösiti edasi, nagu me Jimiga ennegi tegime. Kas see kava kõlbab?»
«Kõlbab? Muidugi see kõlbaks nii kui midagi. Aga see on liiga lihtne; sellest pole midagi
asja. Mis kava see on, kui sellega niisama natuke ongi vaeva? See on kui lapsemäng. Ei,
Huck,
sellest tuleks sama vähe juttu kui kõige lihtlabasemast vargusest.»
Ma ei öelnud midagi, sest ma polnud muud midagi oodanud; aga teadsin väga hästi, et kui
tema oma kavaga lagedale tuleb, siis selle vastu ei saa sihukest moodi
vaielda.
Ega saanudki. Ta jutustas mulle oma kava ja ma nägin otsekohe, et see oli sama palju väärt
kui viisteist minu kava. Selles oli stiili ja see tegi Jimi niisama hästi vabaks kui minu oma ja
surma saada võisime selle juures kõik pealegi. Olin siis rahul ja ütlesin, et hakkame pihta.
Mul