üldjuhul küllaltki tugevad ning nende ühiselt moodustunud kompleksil konkreetse geomeetria ning laeng. Tsentraalaatom ja ligandid on nagu üks tervik ja moodustavad kompleksi SISESFÄÄRI. Valemis eraldatakse sisesfäär alati nurksulgudega. See, mitu ligandi ühe või teise tsentraalaatomiga seondub (seonduda saab) määrab ära kompleksi koordinatsiooniarvu. Üks ja sama tsentraalaatom võib enda juurde siduda erinava arvu ligande. See kõik sõltub tingimustest: keskkonna pH, liganide arv, ülekaal lahuseses, temperatuur, ligandide tüüp jne jne. Nt Cu(II) aatom võib seonduda sõltuvalt asjaoludest 2, 3 või 4 ligandiga. Näide kompleksimoodustajast alumiinium(3+) ja ligandideks, milleks on selles näiteks vee molekuid. Kompleksimoodustaja võib olla nii ioon kui ka neutraalne aatom, tavaliselt siiski ioon, enamikel juhtudel metalliioon, mis on eriti ergutatud looma sidemeid ka
Koordinatsiooniarv See, mitu ligandi ühe või teise tsentraalaatomiga seondub (seonduda saab) määrab ära (ligandide arv) kompleksi koordinatsiooniarvu. Levinumad koordinatsiooniarvud on 6 ja 4. Üks ja sama tsentraalaatom võib enda juurde siduda erinava arvu ligande. See kõik sõltub tingimustest nagu o keskkonna pH o liganide arv ja tüüp o ülekaal lahuseses o temperatuur Klassifitseerimine Kompleksühendeid klassifitseeritakse ligandide omaduste alusel: o ammiinkompleksid – ligandiks NH3 o atsiidokompleksid – hapete dissotsiatsioonil moodustuv anion o akvakompleksid – ligandiks H2O molekulid
annaabi.ee 
