|- Seda kuradi jänest sa veel kahetsed! {39431}{39458}Poisid, poisid! {39481}{39560}Käsper, kuula ometi,|mina jooksin esimesena. {39675}{39733}Ma ei tea isegi,|kuidas see juhtus. {39750}{39810}Mina panin alles peale Ahast. {39818}{39945}See oli viimane kord. Enne suren,|aga enam ma ei jookse. {40090}{40195}Ärge pange pahaks, vennad,|näete isegi, läksin endast välja. {40364}{40426}Kurat, see oli esimene jooks elus,|mille ma kinni panin! {40519}{40609}Kurat, ma lidusin nii,|et pekk pani üles-alla. {40830}{40911}Kurat, ilusa kruusi lõhkusid ära. {40985}{41047}Mehed, lähme nüüd pataljoni juurde. {41059}{41111}Lähme ühekaupa, nii ei märgatagi. {41115}{41191}Ütlesime, et eksisime ära.|- Jah, et käisime metsas seenel. {41273}{41325}Esimene rühm paigale! {41355}{41423}Keegi ei pannud tähele! Panid tähele,|keegi ei pannud tähele. {41442}{41501}Kolmas rühm, paigale! {41622}{41661}Tervist, mehed! {41674}{41724}Tervist, härra pataljoniülem!
kole oli see ses pimeduses. Hines tegi mu randmele hirmsasti haiget, rebides ja sikutades; usun, tal polnud enam meeleski, et mind oli olemas; nii ärevil oli ta: otse hingeldas. Äkki sähvas välk terve joa valget kuma taevasse ja keegi hüüdis: «Jumala pärast, rahakott on ta rinnal!» Hines karjatas -- nagu kõik teisedki -- laskis mu randme lahti ja tegi pika hüppe, et lähemale saada ja ka 410 midagi näha; sel kombel pääsesin lattu ja lidusin pimedas maantee poole nii ruttu kui sain. Kogu tee oli minu päralt, ma otse lendasin, ainsateks kaaslasteks pilkane pimedus ja aeg-ajalt välgusähvatus, peale selle vihmavalang ja piitsutav 'tuul ja kõueraksatused. Uskuge mind, ma andsin jalgadele valu! Kui linna, jõudsin, siis nägin, et selle tormiga polnud kedagi väljas; seepärast ei hakanud ma kõrvalisi tänavaid otsima, vaid kihutasin otse mööda peatänavat. Kui ma
annaabi.ee 
