Libahunt nüüd ja vanasti
Eesti rahvausundis teati, et libahundiks võis saada nõia needmise läbi või ise
maagilisi toiminguid tehes. Viimase variandi puhul tõmmati näiteks hundinahk selga,
määrati end nõiutud võidega, tehti kolm ringi ümber nõiutud kivi, või loeti nõiasõnu.
Rahvapärimuse kohaselt moondas inimene end hundiks õhtul ja sai tagasi inimeseks
hommikul. Inimkuju taastamiseks pidi läbi viima sarnaseid toiminguid, mis
libahundiks saamisel. Usuti, et ka teised inimesed saavad aidata libahundil inimese
kuju uuesti võtta. Selleks pidi andma hundile leiba süüa, seda pidi talle ulatama
sepistatud rauast teraga. Libahundid võisid rahva arvates peale koduloomade ka
inimesi murda. Seetõttu hakati neid üha enam palgama, eriti ristiusu ajal, kui
libahundid polnud enam vaid osa loodusest. Kesk – ja varauusajal oldi aga
veendunud, et libahundis peitub tegelikult kurjus, mis pärineb kuradist endast. Kurat
tahtis inimesi hulluks ajada, näidates, kuidas inimloom hundiks muundub.