BAKALAUREUSETÖÖ Merekaitseala võrgustikud Läänemeres
Ühendatuse määr biootiliste koosluste levikumustris sõltub perspektiividest, mida
tahetakse saavutada. Samuti erinevate organismide võimetest liikuda ühest kohast teise ja
motivatsioonist hüljata kodupaik. Ühendatuse säilitamine ja taastamine tähendab sageli
loodusliku elupaiga eest hoolitsemist või selle laiendamist, mis peaks suurendama
liigirikkust (Hilty et al., 2006).
Ühendatuse puhul on väga oluline ruumiline, aga ka ajaline levikumuster, mille põhjal
saab hinnata populatsiooni dünaamikat. Paljude rannikumere liikide puhul on täheldatud
kõige enam vastsestaadiumis olevate isendite levimist (ing k larval dispersal), mistõttu
pööratakse enam tähelepanu varases elustaadiumis isendite jälgimisele ning protsessidele,
mis nende levimist mere ökosüsteemides mõjutavad. Tegurid, mis levikut mõjutavad, on
oma olemuselt biofüüsikalised. Bioloogiliste teguritena käsitletakse protsesse, mis
annaabi.ee 
