Kalevipoeg 14. lugu
Enne muida musta lindu,
Pärast päeva pääsukene.
Taara heldus kinkis meile
Närtsimata nooruspäevi,
Õnne kevadista iga,
Alalista palgepuna:
Seni kui tuppi solkimata,
Kaunakene kitkumata,
Iduke ivas veel eluta."
Vanem piiga peenikene
Pani sõna sõudemaie:
"Mis see vaestel maksab noorus,
Õnne kevadine ilu,
Alapuna palgeilla,
Mõlkuv marjameelekene,
Katkemata kaunakene,
Kui ei armul haudujada,
Igatsusest päästijada!
Kes see kanu kosimaie,
Linde tuleks lunastama,
Lestajalga lepitama,
Varvasjalga vangist viima,
Masajalga meelitama?
Tuul ei tule teretama,
Õhku õrna hellitama
Vaeseid vangipandud lapsi."
Kalevite kange poega
Pidas naeruks neiu pelgu,
Kodukana kohkumista:
Mõtles: "Mees küll maksab mehe,
Võit jääb siiski võimsamalle.
Langeb urgas lamaskille,
Küllap uurin uue urka,
Kaevan teise kaevandiku,
Kust ma pääsen kodu poole."
Nukral meelel neitsikesed,
Kui ei võinud venda päästa,
Armukesta avitada,
Salanõusid sünnitama,
annaabi.ee 
