Üks päev kammkeraamikakultuuris
hingetult. Ehmatasin sedavõrd, et kogu mu eilne päevatöö, mis mul kaenla all oli,
kukkusid vastu maad puruks. Kuid paari savinõu kaotamine ei ole kuidagi moodi
võrreldav lihase isa surmaga. See tähendas aga seda, et õhtuplaanides tulid
kardinaalsed muutused: isa tuli maha matta.
Õhtu lähenedes algas isa matmine. Inimesi oli kokku tulnud palju. Isa elutu keha
lebas pikliku augu kõrval, mille ma ise olin vahepeal kaevanud. Laip tõsteti aeglaselt
auku. Panin isale hauda kaasa tema lemmikkirve ja põdrasarved, mis olid talle alati
väga tähtsad olnud. Ka teised lisasid omalt poolt midagi, mida nad arvasid isal vaja
minevat. Nüüd hakati auku kinni ajama. Kui auk sai lõpuks kinni aetud, tõin juba
varasemalt välja valitud suure lapiku kivi haua peale, et oleks kõigile selge, et selle
koha peal lebab ühe tähtsa mehe elutu kest.
Peale matuseid liikusin tagasi oma maja juurde. Viskasin oma asemele pikali ja
sinna ma uinusingi kuni järgmise hommikuni.
annaabi.ee 
