M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Võimas jõgi
laius
nagu uinuv ookean. Tom kuulatas viivu, kuid ükski hääl ei seganud vaikust. Siis vilistas ta
tasa,
selgesti. Sellele vastati kallaku alt. Tom vilistas veel kaks korda; signaalidele vastati samal
viisil.
Siis hüüdis ettevaatlik hääl:
«Kes seal kõnnib?»
«Tom Sawyer, Lõuna-Arneerika põhjaranniku ja Karaiibi mere Must Tasuja. Nimetage omad
nimed.»
«Huck Finn, Punakäsi, ja Joe Harper, Merede Hirm.»
Tom oli võtnud need nimed oma lemmikkirjandusest.
«Hästi. Öelge parool.»
86
Kaks kähedat häält sosistasid üheaegselt öövaikusse ühe ja sama hirmsa sõna:
«Veri!»
Nüüd viskas Tom oma singi järsakuveerult alla ja järgnes ka ise, kusjuures said teataval
määral
kannatada nii tema nahk kui ka riided. Järsakult viijs alla jõe aarde küll mugav teerada, kuid
see
ei pakkunud ju raskusi ja ohtu, mida mereröövlid nii väga hindavad.
Merede Hirm oli kaasa toonud terve seakülje ja ränka vaeva näinud selle
kohaletoimetamisega.