autoõnnetuses surma. Midagi hullemat ei oleks Lelet osanud oodata sellest telefonikõnest. Pärast seda sündmust muutus kõik veel hullemaks. Ainukesed kes olid nii Leletile kui ka Alexile perekonnast alles jäänud olid nende enda poolvennad Karel ja Karol, keda nad hakkasid üheskoos kasvatama. Lelet oli kohutavas masenduses ja ainukene pääs karmist reaalsusest oli narkootikum ja alkohol. Iga päev möödus sõpradega pidutsedes kuni asi jõudis selleni, et Alexilt ja Leletilt võeti nende väiksed poolvennad ära ja anti nende tädi kavatada. Leleti lugu ei lõppenud mingi ootamatu puändiga vaid kõik läks nii nagu arvata oli. Vaatamata sellele, et ta püüdis koguaeg midagi vastupidist loota ja uskuda.Ta sai kaks aastat vangistust, maksimum oleks võinud olla viis aastat. Ainuke asi, mida lõpuks Lelet soovis oli see, et keegi tuleks ja küsiks talt kuidas tal läheb. Õnneks pole see noorteromaan liiga moraliseeriv (kuigi moraal tuleb kaasa
ning õde Eret ei teadnud sellest kõigest mitte midagi. Õige kah, ma ka ei räägiks oma õele sellistest asjadest. Kui kohtuotsus välja kuulutati, oli Lelet rahulik. Karl oli teda mõnel korral veel vaatamas käinud ning kõik lindistused Leletile viinud. Ta oli öelnud, et ta siiski ei suuda seda raamatut kirjutada ning lootis, et ehk leiab tüdruk kellegi parema, kes sellest kõigest raamatu teeks. Arvatavasti ei avaldatud seda mitte kunagi. Ühel päeval oli üks valvuritest Leletilt küsinud, et mida ta õieti elult tahab, ning Lelet vastas, et keegi lihtsalt tuleks ja küsiks, kuidas tal läheb. Ja et see teda tõepoolest kas või natukenegi huvitaks. 7 Tsitaate raamatust. ,,Ja kes küll põhimõtteliselt üldse viitsiks teiste vigadest õppida? Nii ei ole ju eriti huvitav elada. Ikka ise tuleb kõik asjad ilusti-kenasti persse keerata!" Minu arust on see väga õige
annaabi.ee 
