kodu ümbritsevatest inimestest, seal hulgas ka Leletist. Kahjuks ei olnud Alex Leletis midagi eriti ilusalt kirjutanud vaid Alexi arvates oli Lelet nõme tattnina. Leletit tabas see lause otse südamesse ja ta otsustas ära kolida vanaema juurde Tartusse. Kolimine näis ainukese võimalusena pääseda eemale Alexist. Ta elas Tartus kuni põhikooli lõpuni. Põhikooli lõpp peaks olema iga inimesele tore meenutus. Kuid seda ta kahjuks ei olnud Leletile. Sel päeval helistati talle kiirabist ja öeldi, et ta vanaema, ema ja ema uus mees Andres ning Leleti poolvend Hendrik said kõik autoõnnetuses surma. Midagi hullemat ei oleks Lelet osanud oodata sellest telefonikõnest. Pärast seda sündmust muutus kõik veel hullemaks. Ainukesed kes olid nii Leletile kui ka Alexile perekonnast alles jäänud olid nende enda poolvennad Karel ja Karol, keda nad hakkasid üheskoos kasvatama. Lelet oli
Kuid Lelet võttis seda üsnagi leebelt. Lelet sai narkootikumide omamise eest karistuseks kaks aastat vangistust. Tänu sellele kohtas ta Karli. Meest, kes temast raamatu pidi kirjutama. Kuid temani jõudis Lelet vaid oma parima sõbra Mattise abiga, kelle tüdruk peaaegu unustanud oli. Elu oli jälle tavaline. Kaksikud elasid tädi Ülle ja onu Riho juures õnnelikult ning Alex ja Laura abiellusid. Ainult Gerri, kelle isa oli advokaat ning kes lubas Leletile kergemat karistust tagada, kui tüdruk tema poega asjasse ei sega, hakkas narkomaaniks. Rasmus käis ilusti koolis ning õde Eret ei teadnud sellest kõigest mitte midagi. Õige kah, ma ka ei räägiks oma õele sellistest asjadest. Kui kohtuotsus välja kuulutati, oli Lelet rahulik. Karl oli teda mõnel korral veel vaatamas käinud ning kõik lindistused Leletile viinud. Ta oli öelnud, et ta siiski ei suuda
annaabi.ee 
