Eesti talurahva eluolu XIX sajandil
koht. Laud oli pigem pikk ja peenike kui lühike ja lai. Laua otsas asus peremees, tema
läheduses oli leivapäts, kust igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid
sööma püstijalu. Vallatust söömise juures ei lubatud. Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjale
sooviti "Jätku leiba, " millele vastati "jätku tarvis".
Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, kuigi vahel ei jätkunud seda mitte igaks päevaks. Sageli
tuli leivaviljadele lisada agaraid, eriti vaesel ajal isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku.
Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna
"Austa leiba, leib on vanemad kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peab
astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma.
Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusupi ehk körti. Kaua aega ei tuntud
annaabi.ee 
