Leib on toidu ema
aega mõõtis. Nimelt olevat ta leivapätsiga samast taignast võtnud pallikese ning pani selle
teeklaasi sisse vette samal ajal kui ta leiva ahju pani. Kui taignapallike põhjast yles tõusis,
olevat leib ahjus valmis saanud."
Poolnaljana mainiti pärimust, et leivakannikate söömine pidavat tydrukutele suured rinnad
kasvatama. Seda öeldakse mitmel pool peredes tydrukutele laua ääres naljatledes tänaseni.
Ununud leivatarkust
Eesti Rahva Muuseumi 1990. a aastaraamatust leiab toreda ylevaate Jakob Hurda kogutud
vanemast leivapärimusest.
Leivanõuga seotud teated on yle Eesti ysna sarnased. Leivategemise ajal ruumis põrandat ei
pyhitud, selle käsu vastu eksimine toonud kaasa surma. Ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud
riista leiva tegemise nõu pääle, olgu ta tyhi või tainas sees. Leivanõule pole lubatud panna
seepigi, et "siis minna leib koorukese juurest sitkeks"
annaabi.ee 
