EESTLASTE MATMISKOMMETE TEKE JA MUINASUSUND
kalmistud(neid on nimetatud ka maa-alusteks kalmistuteks) ja kääpad.
Muinasajal oli levinud kahesugune matmisviis surnute matmine põletamata ehk laibamatus
ja hilisem surnute matmine põletatult ehk põletusmatus. Põletusmatust seostatakse
enamarenenud kujutlustega hauatagusest elust. Põletusmatus ei tõrjunud kunagi laibamatust
täielikult välja ja laibamatus esines põletusmatuse kõrval kogu ajaloo vältel.
Kivikirstkalmed on suhteliselt leiuvaesed ja sisaldavad harva metallist või luust
esemeid(ehtenõelad, noad, kirved jms).Hilisemaid kivikirstkalmed, mis asuvad sageli samas
rühmas, nimetatakse tarandkalmeteks. Tarandkalmed on rikkad leidude poolest peale
keraamika(savipotitükid) ja väheste tarbeesemete esineb ka arvukalt ehteid. Hilisemates
haudades leidub ka relvi.Kivikalmetesse maetud inimese luud on sageli põletatud, kuid leidub
ka põletamata luid, mis viitab sellele, et põletusmatuse kõrval oli kasutusel ka laibamatus.
annaabi.ee 
