Kalevipoja 2. lugu
Linda hakkas hauale kive vendama mälestuskivi jaoks, nii tekkis Toompea.
Üks kivirahn libises talt käest ja ta istus sellele ja hakkas nutma, nii tekkis
Ülemiste järv. See kivirahn, millel Linda nuttis sai nimeks Lindakivi ja see
asub Ülemiste järve kaldal.
Nuttes Linda haletses end, et ta on lesk ja peab lapsi üksi kasvatama. Linda
kurtis oma kurba saatust metsale, merele ja jumalatele, see oli ajendiks
kosilastele, aga Linda põlgas nad kõik ära.
Linda leinalohutaja oli kõige noorem poeg- Kalevipoeg (kes sai isa järgi
nime), keda ta kolm aastat imetas. Kui Kalevipoeg oli veel mähkmetes siis
võis juba arusaada, et temast saab isavääriline vägilane. Ta roomas juba
kahekuuselt ja kolmekuuselt juba kõndis. Kõige pealt kasvas ta karjapoisiks,
siis künnimeheks ja siis tõusis ta tamme tugevuseks. Ta tegi jõudu iga päev, ta
käis mere ääres lutsu viskamas ja tõmbas kodumetsas kuuski ja kaski üles,
juurikatest tegi saksa-saanikesi