Uus algus
Ühel päeval,
kui laagrist tagasi tulin ja mu ema nägi mind, hakkas ta kõvasti nutma, võttis must kinni
ja karjus mu peale, et mis mul ometigi viga on ja minust pole varsti midagi alles.
Eesmärgiks oli kaaluda 55kg nagu ma varasemalt mainisin, kuid augusti lõpuks kaalusin
alla 40kg. Mulle oli deagnoositud anorexia algfaas. Ma olin haigla äärel, aga ma ei
saanud sellest aru. Ükshetk hakkasin vaatama endast vanu pilte ja mulle justkui tuli aru
pähe tagasi. Pisarad silmis, lehtisesin ja vaatasin, kuidas ma varem välja nägin: nii
tervislik ja õnnelik. Läskin peegli juurde, nägin ainult tumedaid silmaaluseid ja kuidas
mu riided mu seljas nagu kartulikotid rippusid. Peale seda päeva hakkasin sööma, sõin nii
palju kui tahtsin, vahepeal ei suutnud lausa peatuda kuna olin ennast kolm kuud
näljutanud.
Kõik hakkas jälle normaalseks minema, nii nagu pidi olema. Ma poleks kunagi
uskunud, et mina saaksin olla anorexic, alati olin mõelnud, et need inimesed on täiesti