Ahtalehine põdrakanep
Sarnasust märkasid ka vanad eestlased, see kajastub rahvapärastes nimedes. Kuid
pikka aega on botaanikute poolt põdrakanepit käsitletud eraldi perekonnana.
Viimasel ajal peetakse teda taas üheks pajulilleks - ring on täis saanud. Eesti keeles
on talle siiski jäetud nimeks põdrakanep, sest see on väga laialt levinud.
Põhierinevuseks pajulilledest on see, et kõik varrelehed kinnituvad vahelduvalt ja õie
sigimik ning tolmukad on longus. Ka ei moodustu põdrakanepi varre alusel
leherosetiga võsundeid. See-eest on põdrakanepi tugev puitunud risoom rohkete
võsunditega, mistõttu suudabki see taim enda alla kiiresti võtta suhteliselt suuri
alasid. Kuid kiire paljunemine on tingitud ka rohketest hea levimisvõimega
seemnetest. Põdrakanepi kitsad kõtra meenutavad pikad kuprad lagunevad neljaks
ja neist lendavad välja pikkade lendkarvadega arvukad seemned. Õige pea
vallutavad need uue raiesmiku, põlendiku või muu kasutult seisva ala.