See on tingitud radioaktiivsusest. Plii tootmise tooraineks on polümetalsed maagid (tavaliselt 1-5 % pliid), mida rikastatakse flotatsiooniga ning kuumutatakse õhu juurdepääsul. Plii on lihtainena hõbevalge, sinaka läikega raskmetall, mis tuhmub kiiresti õhus ja on väga pehme (küünega kriimustatav), jätab paberile halli jälje. Plii on suhteliselt halb soojus- ja elektrijuht (alla 10% hõbeda, mis on parim elektri- ja soojusjuht, elektrijuhtivusest). Plii korral värvub leek leekreaktsioonil ehk leegi värvumisreaktsioonil valkjassiniseks. Pliis neeldub ülihästi nii radioaktiivne kiirgus (ka g-komponent) kui ka röntgenkiirgus. Plii on keemiliselt suhteliselt inertne. Kuigi värske metallipind kattub õhus kiiresti oksiidikihiga, on Pb üsna vastupidav O2, H2O ja hapete suhtes. Vees on plii pikaajaliselt püsiv, kui seal pole lahustunud palju CO 2. Hapetega plii reageerib, kui ei teki happes vähelahustuvat soola (Pb asub pingereas vahetult enne vesinikku).
elavhõbedasamba takistusena. Hästi tuntud on ka elavhõbedabaromeeter või vererõhu mõõtmise seade. Tänapäeval vajatakse elavhõbedat kõige rohkem elektrivoolualaldite ja kvartslampide valmistamiseks. Plii Puhas plii on sinaka läikega hõbevalge, pehme raskemetall. Plii on suhteliselt halb soojus- ja elektrijuht (alla 10% hõbeda, mis on parim elektri- ja soojusjuht, elektrijuhtivusest). Plii korral värvub leek leekreaktsioonil ehk leegi värvumisreaktsioonil valkjassiniseks. Tuntud on umbes 80 mineraali, mis sisaldavad Pb, neist tööstuslikult tähtsaim on galeniit ehk pliiläik PbS. Pliiga koos esinevad maakides Cu, Zn, Cd, Bi, Te, väärismetallid jt. Tihedus normaaltingimustel on 11,34 g/cm³. Sulamistemperatuur 327,46 °C ning keemistemperatuur 1751 °C. Plii on vastupidav hapniku, vee ja hapete suhtes; mõnel juhul tekib pinnale oksiidikiht, mis ei lase edasistel reaktsioonidel toimuda