Inimese vari
Vahel, kui Jakob arvas, et ema tähele ei pane, avas ta oma pambu. Ta võttis välja
oma varanduse, luges paberrahasid ja kallas kiivri kõlinal täis kulda. See oli õudne, kui Järgmise päeva õhtul - ja see oli neljapäeval - heitis Jakob hinge.
ta nii istus, õlaga vastu seina toetudes, valust vaevalt meelemärkusel, käed poolest Ta otsekui sulas oma palavikku, muutudes üheks-ainsaks lõkendavaks haavaks. Ta
küünar-peast kullas, silmad leegitsemas. See polnud enam ini-mene, see oli koletis, kes keha üllatas ja läks mustaks. Ta mürgine veri ulatus südameni. Ja siis kummus ta elu
tulnud altmaailmast, murdes maakoore oma musta peaga. äkki surma musta ruumi nagu hõõguv raud, mis heidetakse karastamisvette.
Ta olemasolu loorus ikka suurema õudusega. Ta hakkas ikka enam ja enam inimesi öösel tuli metsavahi naine surnut pesema
annaabi.ee 
