Esmalt õppis Tartu 2. algkoolis, sellele järgnesid õpingud Aleksandri gümnaasiumis ning edasi läks ka õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Harimas käis end ka Münchenis, Viinis ja Pariisis ning pikemalt Berliinis teatriuuendajate Max Reinhardti ja Otto Brahmi juures. Töötas Võru praostkonnas abipastorina, kuid juba 1904.aastal loobus vaimulikuametist, asudes lavastamist õppima. 1907 ja 19111912 tegutses Menning ühtlasi ka Tartu ajalehe Meie Aastasada toimetajana. Lavastajana järgis Menning realistliku lavakunsti nõudeid, oma näitlejatelt ootas ta põhjendamatust teatraalsusest hoidumist, sügavat rolli sisseelamist ja psühholoogilist usutavust. Menning eelistas lavastada Eesti eluolule lähedasi näidendeid, repertuaari valis ta realistlike näitekirjanike loomingut nii Eestist kui mujalt. Range kunstilise mõõdupuuga suhtus Menning väga kriitiliselt salongiteatrisse ja odavasse meelelahutusse.
Pedagoogilises Instituudis eesti keelt ja kirjandust ning 19962000 EMA Kõrgemas Lavakunstikoolis lavastaja erialal. Töö Lennuk on töötanud Tamsalu Kultuurimaja kunstilise juhina ja Saue Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana (19941995) ning haljastusfirma Lennuk ja KO haljastustöölise ja töökorraldajana. Aastast 2001 on ta töötanud Rakvere teatris kirjandusala juhataja, dramaturgi ja lavastajana. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. Edestades konkursil Rein Pakki ja senist draamajuhti Sven Karjat, tegi ta neile ettepaneku asuda tööle teistele ametikohtadele Vanemuise draamatrupis. Alates 2011. aasta kevadest on Lennuk teleseriaali "Õnne 13" stsenarist. Näidendid "Kadrioru vanad" (Vanalinnastuudios lavastanud Eino Baskin) "Rongid siin enam ei ..." "Kadunud kingapood"
Mati Unt Sündinud 1.jaanuaril 1944 Tartumaal Õppinud: · Leedimäe 7-klassilises koolis · Tartu 8. kekskoolis · Tartu Ülikoolis õppis aastail 1962-67 Ajakirjandust Mõjutusi on saanud kirjandusõpetajalt Vello Saagelt Töötanud: · 1966-72 ,,Vanemuise" kirjandusalajuhatajana · 1974-81 Noorsooteatri kirjaldusala juhatajana · 1981-91 Noorsooteatri lavastajana · Aastast 1992 Draamateatri lavastajana Undi peateema on elu mõtestatus, mis on esinenud undi põhilistes romaanides ,,Võlg" ja ,,Eluvõimalikusest kosmoses" neis: · Räägitakse otsekoheheselt noortesuhetest · Noorte vabameelne suhtumine seksi · Komsomoli kritiseerimine Neile teostele järgnevates lühiromaanides on tegevus edasiandmiseks kasutatud peategelase monoloogi. Teoseid peetakse ehtunduiliku stiili esindajateks: · Tegevus on minimaalne · Keskendutud on psühholoogiale
MERLE KARUSOO Ta on koostanud dokumentaal materjalil põhinevaid lavatekste, avaldanud teatri- ja ühiskonnateemalisi artikleid ning algatanud 1980. aastate lõpus Eesti elulugude kogumise. Karusoo oli üks esimesi, kes nõukogude reziimiaja lõpupoole pöördus vabatruppide poole. Hetkel Eesti Draamateatris töötav Karusoo on varem lavastajana tööl olnud Draamateatris (197678), Eesti Riiklikus Noorsooteatris (197883); 199899 oli ta Eesti Draamateatri juht. Karusoo teatridramaturgia lähtub arusaamast, et just teatri kaudu ja vahenditega saab vaadelda ja analüüsida ühiskonda ning selle probleeme. Vaieldamatult ühe Eesti kõige jõulisema teatrikeele ja mõtlemisega lavastajana esindab ta pea ainukesena kohalikku sotsiaaluurimusliku teatri suunda.
Kooliajal tegeles Peterson lugemise ja kirjandusega. Ta kirjutas ka ise laule ning luuletusi, kuid mida rohkem ta teatriga hakkas tegelema, seda vähem tegeles ta nende asjadega, kuna kogu huvi ja loomejõud läks teatrisse. (http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/98aug_t1.htm) 1.1. Karjäär L. Peterson on töötanud raamatukoguhoidjana, tehnilise toimetajana, ajakirjanikuna, katlakütjana ja ehitustöölisena, lavastajana, näitlejana ja pedagoogina. 1976-79.a. Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris lavastaja ja näitlejana; 1979-82.a. Viljandi Draamateatris "Ugala" lavastajana, 1982-86.a. TRKonservatooriumi lavakunstikateedris vanemõppejõuna 1985-88.a. Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris lavastajana 1988-90.a. TRA Draamateatris lavastajana 1990-92.a. Viljandi Kultuurikolledzhi teatrikateedri juhataja 1992-2003.a. Eesti Humanitaarinstituudi teatri õppetooli juhataja
Mati Unt on kirjutanud ka filmistsenaariumeid, "Võlg" (1966) , "Saja aasta pärast mais" (1987) ja "Surma hinda küsi surnutelt" (1977) Elulugu Mati Unt sündis 1. jaanuar 1944, suri 22. august 2005. Ta õppis õppis 1951-1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal TRÜ eesti filoloogia eriala. Mati Unt töötas aastatel 19661972 Vanemuise teatris ning 19751981 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana; 19811991 Noorsooteatris lavastajana, aastatest 19922003 töötas Mati Unt Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. Kirjanikuna hõlmab ta üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, ning ligi 100 teatrilavastust. Tuntumad romaanid, jutustused "Hüvasti, kollane kass" (1963) "Võlg" (1964) "Elu võimalikkusest kosmoses" (1967) "Mõrv hotellis" (1969) "Kuu nagu kustuv päike" (1971; valikkogu) "Tühirand" (1972)
Mati Undi elu- ja loomelugu. Mati Unt (1. jaanuar Linnamäe küla, praegune Saare vald Jõgevamaal- 22. august 2005, Tallinn) oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja. Õppis 1951- 1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8 Keskkooli ja 1967. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal. Töötas aastatel 1966- 1972 Vanemuise teatris ning 1975-1981 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana; 1981-1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatest 1992-2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ning ligi 100 teatri lavastust. 1960. aasta paiku vilkalt harrastavas õpilaskirjanduses äratasid tähelepanu Mati Undi proosapalad. Pärast keskkooli lõpetamist kirjutas ta jutustuse, ,,Hüvasti, kollane kass." Pikka
Lühielulugu Ta õppis 1951-1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal TRÜ eesti filoloogia eriala. Lühielulugu Unt töötas aastatel 1966-1972 Vanemuise teatris ning 1975-1981 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana. Teater "Vanemuine" Lühielulugu 19811991 Noorsooteatris lavastajana ning aastatel 19922003 oli Mati Unt Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. *Aastal 1965 abiellus Unt Ela Tomsoniga. "Draamateater" Lühielulugu Undi esimene romaan, mida ta kirjutas kui oli 18-aastane pärast keskooli lõpetamis, oli "Hüvasti, kollane kass". See tegi ta kuulsaks üle Eesti. Ta õppis kirjandust ja ajakirjandust Tartu Ülikoolis
Mati Unt Referaat Stiiv Aun VA11 Mati Unt on pärit Tartumaalt. Ta õppis Leedimäe 7-klassilises koolis, Tartu 8. keskkoolis ning 1962-1967 Tartu Ülikoolis ajakirjandust. 1966-1981 töötas ta kirjandusala juhatajana Tartu Vanemuises ja Tallinna Noorsooteatris. Esimestel Tallinna-aastatel (1972-1974) oli ta lühikest aega kutseline kirjanik. 1980. aastate algusest on Unt töötanud lavastajana Noorsooteatris ning Eesti Draamateatris. Ta on lavastanud ka teistes Eesti teatrites ja välismaal. Unt kirjutas oma esimese raamatu pretensioonitust koolipoisi- ainest ja nimetas teose "naiivseks romaaniks". "Hüvasti, kollane kass" jutustas abiturient Aarnest ja tema kaaslastest. Huvitavalt on kujutatud Aarne siseelu ja suhteid. Unt tuli kirjandusse romaaniga "Hüvasti, kollane kass", mis avaldati Tartu 8.keskkooli almanahhis "Tipa-Tapa" 1963. Juba esikteoses võib märgata jooni,
MATI UNT (1944-2005) Lühielulugu Mati Unt oli kirjanik, esseist ja lavastaja. Sündis Tartumaal ametniku pojana. Ta õppis 1951-1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal TRÜ eesti filoloogia eriala. Unt töötas aastatel 1966-1972 Vanemuise teatris ning 1975-1981 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana; 19811991 Noorsooteatris lavastajana ning aastatel 19922003 oli Mati Unt Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. Aastal 1965 abiellus Unt Ela Tomsoniga. Tunnustused 1976: Friedebert Tuglase novelliauhind 1978: Juhan Smuuli preemia 1980: ENSV teeneline kirjanik 1989: Parim lavastaja 1990: Priit Põldroosi preemia 1990: Poola orden kultuuriteenete eest 1999: Aleksander Kurtna preemia 1999: Valgetähe III klassi teenetemärk 2001: Eesti Vabariigi kultuuripreemia Looming Mati Unt on 1960
Bänd jätkas ilma Priiduta. Võigemast astus 1999. aastal pärast keskkooli lõppu lavakasse. 12. klassis osales noormees oma kooli näiteringis, kus tema enda sõnade kohaselt lasti neil "lihtsalt hullata". 1999. aastal alustanud lend oli järjekorras 20. ning kursust juhendas Elmo Nüganen. Priidu rollid diplomilavastustes on järgmised: "Burattinos" 2000. aastal nimitegelane, 2001. aastal "Seitsmes vennas" Eero ja "Tabamata imes" advokaat Kurg. 2001. aastal debüteeris ta ka lavastajana, juhendades "Bastieni ja Bastienne'i". Samas lavastuses mängis ka kammerteenrit.Kooli lõppedes pakuti talle kohta nii Linnateatrisse kui ka Ugalasse. Viljandisse suundusid ka kursusekaaslased Ott Aardam ja Karol Kuntsel, Kadri Lepp, Maria Soomets ning Carita Vaikjärv. Priit Võigemast on kuulunud ansamblisse Püffel. Priit on alates 2005. aasta augustist abielus kursuseõe ja Linnateatrinäitleja Evelin Pangiga. 12. märtsil 2007 sündis neile esimene laps, tütar Loviise.
Viimsi mõisa taga mäel, kus oleme koos noorte tantsijatega teinud toredaid suveetendusi. Lisaks on käidud paljudel festivalidel, tehtud koostööd Viimsi Muusikakooli, Ylivieska kooliga Soomest ja Maido Saare Noorte Tantsijate Suvelaagriga. Valdavalt muusikaliprojektide vedajateks on olnud püsiv tuumik: endine Viimsi Keskkooli direktor Leelo Tiisvelt projektijuhina, TPÜs näitejuhtimise lõpetanud huvijuht Külli Talmar lavastajana, mainekas tantsupedagoog Maido Saar koreograafina, kunstiõpetaja Kristel Värv kunstnikuna ja muusikaõpetaja Andrus Kalvet koormeistrina, Viimsi Huvikeskuse direktriss ItaRiina Pedanik lauluõpetajana ja Merike Hindreus, kes nüüdseks on üle võtnud kunstniku ja projektijuhi rasked ülesanded. Kõik need aastad on etendusi juhtinud ülitäpne ja nõudlik Merike Ennomäe. Esimeste muusikalide orkestreerija ja dirigent oli kooli
Eesti Teatri Aastauhind parimale lavastajale, 2014. Isiklikku Abikaasa on diplomaat ja endine näitleja Gita Kalmet. 2 poega Henrik Kalmet Karl Andreas Kalmet Mõlemad lõpetasid 2012. aastal Lavakunstikateedri. Töökohad 1980-1985 Rakvere Teater, näitleja. 1985-1988 peanäiteljana. 1989-1998 Tallinna Linnateater, lavastaja ja näitleja. 1998-2002 vabakutseline lavastaja. 2002- 2010 Endla Teatris, näitleja ja lavastajana. Lavastused ,,Kassirabal" "Koletis kuu peal" "Titanicu orkester,, Kesselmanni Minu õde siin majas (1998) Kaplinski Liblikas ja peegel (2006) Mait Kalmet Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level
Tim Burton : Lavastajana "Doctor of Doom" (1979) "Vincent" (1982) "Luau" (1982) "Frankenweenie" (lühimängufilm; 1984) "Pee-wee's Big Adventure" (1985) "Beetlejuice" (1988) "Batman" (The Batman; 1989) "Edward Käärkäsi" (Edward Scissorhands; 1990) "Batmani tagasitulek" (Batman Returns; 1992) "Ed Wood" (1994) "Marss ründab!" (Mars Attacks!; 1996) "Legend peata ratsanikust" (Sleepy Hollow; 1999) "Ahvide planeet" (Planet of the Apes; 2001) "Suur kala" (Big Fish; 2003) "Charlie ja sokolaadivabrik" (Charlie and the Chocolate Factory; 2005) "Laibast pruut" (Corpse Bride; 2005) "Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja" (Sweeney Todd: The Damon Barber of Fleet Street; 2007) "Alice imedemaal" (Alice in Wonderland; 2008) "Frankenweenie" (uus versioon; 2009) Animaatorina "Vips ja Sulli" (The Fox and the Hound; tunnustamata; 1981) "Tron" (tunnustamata; 1982) "Mõõk kivis" (The Black Cauldron; tunnustamata; 1985) Produtsendina "Jõulueelne õ...
ringreisietendustena. TEATRI MÄNGUKAVA · Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui kaasaegset väärtdramaturgiat. Tähelepanu pööratakse ka uuele eesti draamale - Linnateatris töötab näitlejana Jaan Tätte, kes on ühtlasi ka üks eesti paremaid näitekirjanikke. Linnateatri mängukavas on ka Tätte uusimad näidendid "Sild", "Palju õnne argipäevaks!" ning "Meeletu". TEATRI MEESKOND · Teatri peanäitejuht Elmo Nüganen · Koosseisulise lavastajana töötavad hetkel Linnateatris Jaanus Rohumaa (alates 1992) ning Eva Klemets ja Mart Koldits (alates 2004) · Praegu kuulub teatri oma truppi lisaks peanäitejuhile 25 näitlejat, 3 lavastajat ning peakunstnik, kuid Linnateater on end avanud külalistele nii Eestist kui ka välismaalt.
(1920-1977) ,,Parem kirkalt elus läbi põleda kui keskpäraselt end elust läbi vedada." Elulugu Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk 27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. Panso lõpetas 1941.aastal Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli ja 1955 Moskvas Teatriinstituudi. Rajas Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mida ta juhatas surmani. 1941-1950 töötas Panso Draamateatris näitlejana ja hiljem lavastajana. 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanäitejuhina. Voldemar mängis ka filmides. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, vesteid ja dramatiseeringuid. Teosed Dramatiseeringud: "Inimene ja jumal" ja "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema,,, "Põrgupõhja uus Vanapagan: kolmeteistkümnes pildis,, Reisikirjad: "Laevaga Leningradist Odessasse, ehk, Miks otse minna kui ringi saab,, 1957, "Maailm
Richard elas kogu oma elu StratforduponAvonis ja suri vallalisena kolmekümne üheksaselt. Gilbert oli puidukaupmees. Joan abiellus William Hartiga, kes oli mütsitegija. Kõige noorem vend Edmund töötas hiljem koos oma vanema vennaga. 1582. aastal abiellus ta endast 8 aastat vanema lese, Anne Hathawayga. Neile sündisid kolm last, tütar Susannah ja kaksikud Hamnet ja Judith. Hamnet suri 11aastaselt. Seitse aastat hiljem tunti Shakespeare'i kirjaniku, näitleja ja lavastajana. Hamneti surm 1566. aastal andis Shakespeare'ile inspiratsiooni kirjutada "Hamlet", mis ilmus 1603. Aastal. Teater ja lavastaja 1603. aastal. Londonis oli Shakespeare ka näitetrupi "The Lord Chamberlains Men" kaasomanik. 1599. aastal aitas ta kaasa uue teatri "The Globe" ehitamisele. Tema kuulsaim teos "Romeo ja Julia" põhineb 1303. aastal Veronas Itaalias elanud armastajatel, kes surid teineteise eest. Shakespeare'i lugusid iseloomustab karakterite rohkus,
,,Pearl Harbor" 2001. aastal valminud filmi ,,Pearl Harbori" lavastas Michael Benjamin Bay, keda võime tunda ka veel teiste väga kuulsate filmide näiteks ,,Transformerite", ,,Armageddoni" või ,,Texase Mootorsae Mõrvade" lavastajana. Filmi osades näitlevad Ben Affleck, Alec Baldwin, Jon Voight, Cuba Gooding, Josh Hartnett, Kate Beckinsale jt. Filmi ,,Pearl Harbori" tegevus toimub Teise maailmasõja haripunktis, 1941. aastal. ,,Pearl Harbor" räägib Jaapani ja USA vahelistest sõjalistest konfliktidest. Peategelased on Rafe McCawley (Ben Affleck) ja Danny Walker (Josh Hartnett). Rafe ja Danny on kaks vaprat USA mereväepilooti, kes abistavad
Elmo Nüganen Elmo Nüganen on eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja ,kes on sündinud 1962 aastal Jõhvis. Aastal 1982 lõpetas Tallinna 4. Tehnikakooli rätsepa eriala. Aastatel 198283 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 13nda lennu näitlejana. Aastatel 19881992 töötas Ugala teatris näitleja ja lavastajana. Aastatel 19982002 oli ta EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud, XX lennu kursuse juhendaja. Alates 1992. aastast on Tallinna Linnateatri peanäitejuht. Abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga. Peres kasvab kolm tütart. Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1994), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 19941995) ning filmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993). Mängufilmi "Nimed marmortahvlil" rezissöör ja stsenaariumi
Aastatel 1962-1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Aastal 1980 sai Kiisk ENSV teeneliseks rahvakunstikuks. Aastatel 1980-1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1985 aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989-1991 NSV Liidu rahvasaadik. 1995. ja 1999. aastal valiti Kiisk Eesti Vabariigi Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade. Lavastajana · "Juunikuu päevad" (koos Viktor Neveziniga; 1957) · "Vallatud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1959) · "Ohtlikud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1961) · "Jääminek" (1962) · "Jäljed" (1963) · "Me olime kaheksateistkümneaastased" (ka "Me olime 18-aastased"; 1965) · "Keskpäevane praam" (1967) · "Hullumeelsus" (1968) · "Tuuline rand" (1971) · "Maaletulek" (1972) · "Punane viiul" (1974) · "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
Rein Agur on esimene Eesti nukuteatri lavastaja, kes on saanud professionaalset nukuteatrialast koolitust ja seda Leningradi Riiklikus Teatri-, Muusika- ja Kinomatograafiainstituudis, mille ta lõpetas 1963. aastal nukuteatrinäitleja erialal. Samal aastal tegi ta Eesti Riiklikus Nukuteatris oma esimese lavastuse, tuues lavale Oskar Liigandi nukunäidendi “Pardike Tuttpütt”. Rein Agur on töötanud Nukuteatris lavastaja assistendina ja seejärel lavastajana ja teatri peanäitejuhina. Ta on loonud Nukuteatris üle 70 lavastuse. Etendus rääkis peategelasest Katist, keda mängis Katariina Ratasepp, ja tema elust. Kuidas Kati armus ühte poissi ning kui keeruline elu tal on. Etenduse lõpuks Kati jääb vägistamise ohvriks ning ta saab suguhaiguse. Etendus tervikuna meeldis mulle väga. Kõik oli täpselt paika pandud, kes mida teeb jne. Lavakujundus meeldis mulle, kuna kasutati kõiki ressursse, mis võimalik
Sulev Nõmmik Sulev Nõmmik (11. jaanuar 1931 Tallinn 28. juuli 1992 Kuressaare) oli eesti näitleja, lavastaja, humorist ja tantsija. Sulev Nõmmik lõpetas 1959. aastal Tallinna Koreograafiakooli ja Tallinna Kultuurharidusala Kooli. Seejärel õppis ta aastatel 19601964 lavastamist Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis. Aastatel 19471962 töötas Sulev Nõmmik vaheaegadega Estonias balletitantsijana, aastatel 19621992 näitleja, näitejuhi ja lavastajana. Sulev Nõmmik on lavastanud telefilmid "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme!" (1979). Koos Enn Vetemaaga kirjutas ta ka nende filmide stsenaariumid. Muu personal Direktor Malli Vällik Lavastaja Sulev Nõmmik Operaatorid Enn Putnik, Kaljo Jõekalda, Dorian Supin Helilooja Ülo Vinter Kunstnikud Lembit Roosa, Agu Püüman Montaaz Salme Jevdokimova Helirezisöör Vambola Vällik
23. juuni 1944- 17. september 2015 Läti näitleja Abtiss- Elsa Radzina 10. veebruar 1917- 18. august 2005 Läti näitleja Mängis ligi 40 filmis Vend Johannes- Rolan Bõkov Ivo- Peeter Jakobi 15. oktoober 1940- 21. september 2014 Tema tuntuim roll oligi Ivo Schenkenbergina Mängis ka seriaalis ''Õnne 13'' Hans von Risbieter- Raivo trass 12. märts 1946 Eesti näitleja ja lavastaja 1975 lavastajana Ants Lauteri nimeline auhind lavastuste "Möödunud suvel Tsulimskis", "Nukitsamees", "Preili Julie" eest Lavastas XXIV üldlaulupeo Ursula- Eve Kivi 8. mai 1938 On mänginud umbes 50 filmis Siim- Uldis Vazdiks 27. mai 1941- 5. mai 2006 Tema vanemad olid sammuti näitlejad Mängis paljudes filmides Laulud: ''Reliikvia'' ''Põgene vaba laps'' ''Mässajate laul'' ''Pistoda laul'' ''Prostituudi laul'' Muusika:
koos mu naise Ljubov Jevgenjevna Bulgakovaga." ,,Ma pöördun siinkohal Nõukogude Liidu humaansuse poole ja palun lasta suuremeelselt vabadusse mind, kirjanikku, kes ei saa olla kasulik siin, oma isamaal." Bulgakov polnud soovides täielikult kindel, ta palus end võimaluse korral tööle suunata rezissöörina, statistina või lavatöölisena Suure üllatusena helistaski Stalin Bulgakovile isiklikult tagasi määrates ta lavastajana tööle Moskva Kunstiteatrisse Bulgakovil paluti kirjutada näidend Stalinist endast `'Batumi" ei jõudnud iialgi lavale Suurt juhi koht ei ole teatrilaval, ta ei tohi lausuda väljamõeldud sõnu ega käituda väljamõeldud maneeri kohaselt Stalin, mees kelle arvamusega arvestati Stalin ei suhtunud intelligentsetesse inimestesse hästi Romaan ,,Põgenemine" keelati Stalini poolt Stalin astus Bulgakovi eest hiljem siiski välja Tagasilöök Bulgakovile / kiri Stalinile
detsembril 1946 Cincinnatis Ohios, kasvas Haddonfieldis, New Jersey´s ja Scottsdale´s, Arizonas. Juudi päritolu. ema restorani pidaja ja pianist, isa insener, tegeles arvutite arendamisega 12.aastaselt esimene film The Last Gunfight (9min) 1963.aastal kirjutas oma esimese sõltumatu filmi Firelight 1965 lõpetas Saratoga kõrgkooli Pärast vanemate lahutust kolis isaga Californiasse. Teda kiusati juudi päritolu pärast. Kooliõpilasena väntas mitu ulmelist filmi. Professionaalse lavastajana saavutas suure edu thrilleriga tapjahaist ( "Lõuad" 1975), tõi lühikese ajaga sisse rohkem raha kui ükski teine film. 1985 kuni 1989 oli abielus näitlejanna Amy Irvinguga, said poja, 1991 abiellus uuesti Kate Capshawiga, viis last, 8ondatel TV show "Vapustavad lood". 1996. aastal asutas filmikompanii DreamWorks SKG, esimene film "Amistad". Talle kuuluvad Wii ,PlayStation 3, PSP ja Xbox 360 tal on ligikaudu 3 miljardit dollarit
Ootasin sellelt etenduselt rohkem huumorit ja arusaadavust. Enne etendust ma kava ei ostnud, ehk võis see ka midagi muuta, sest ma ei saanud ju eelnevalt ülevaadet etendusest. Ma arvan, et mu ootused olid liiga suured, kuid samas võib-olla see etendus polnud mulle eakohane. Siiski selle etenduse juures on miski, mis mulle meeldis ja ma arvan, et see ongi just näitlejate töö. Kui nende asemel oleksid teised näitlejad, siis ma arvan, et mulle poleks see nii väga meeldinud. Seega, lavastajana oleksin jätnud samad näitlejad, kuid oleksin teinud sõnumi arusaadavamaks noorematelel inimestele. Mulle isiklikult ikkagi meeldis see tükk, sest seal käsitleti päris paljusid tänapäeva inimeste igapäevaelu probleeme, mis panid pärast veidi mõtlema. Meeldisid ka seal olevad erinevad karakterid, mille omapärased näitlejad eriti hästi välja tõid. Võib öelda, et olen rahul, et käisin seda tükki vaatamas, kuna sain jälle elamuse võrra rikkamaks ning
,,Rumm ja viin" Conor McPhersoni esiknäidend "Rumm ja viin" on ühe noore mehe monoloog naistest, lastest, alkoholist ja valikutest. Monotüki peaosas on Ott Sepp ning lavastajaks Tanel Joonas, kelle jaoks on see esimene katsetus lavastajana. Lavastuses jutustab kolm päeva järjest purjus olnud iirlane kuidas tema alkoholist põhjustatus probleemid, mida oli kainena talumatult raske ära kannatada, olid viimase kolme päeva jooksul hakanud justkui lumepallina edasi veerema ning olid eriti teravaks muutunud. Alustuseks räägib mees, kuidas ta noorena oma naise rasedaks tegi ning seejärel temaga abielluma oli sunnitud. Seejärel oma viimasest kolmest päevast - oma bossist, keda ta ei sallinud ning kelle auto pihta
Robert Annus Robert Annus on sündinud 19.mail 1984 Tallinnas, ta on eesti näitleja ja lavastaja. Robert õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit ja oboed ning lõpetas aastal 2008 Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia lavakunstikooli (23. lennu) lavastaja õppesuunal. Ta töötas Vanemuise teatris näitleja ja lavastajana, aastatel 2008-2013. Ta oli ansambli Chupacabra solist ja ETV saatejuht.Tema elukaaslane on näitleja Maria Soomets, kes sündis 21.veebruaril 1979 ning ta on Eesti näitleja. Neil on tütar Noora, kes sündis 5.juunil 2010.Robert Annus tunnistas, et kuigi tal oli valida nii näitlemise kuimuusiku karjääri vahel, valis ta lavakunstikooli astudes esimese tee."Klassikalise muusiku elus on rohkem üksindust, teater on oma olemuselt kollektiivsem,
jaanuaril 1944 Linnamäe külas, Voore vallas ning lahkus 22. augustil 2005. Ta oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja. Alghariduse sai Unt Leedimäe koolis, aastatel 1951-1958. Sealt edasi suundus ta haridust omandama Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli eesti filosoofia eriala. Erinevalt enamikust eesti lavastajatest ei olnud Mati Undil teatrialast haridust. Ta töötas Vanemuise teatris, Noorsooteatri kirjandusala juhatajana ning hiljem ka samas teatris lavastajana. 1992-2003 töötas Unt Draamateatris lavastajana, kus hakkas alles ise järjepidevalt lavastama, pärast seda jäi vabakutseliseks. Temast sai eesti teatri üks huvitavamaid rezisööre. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Unt viis edasi 1960.-1970. aastate modernistliku metafooriteatri traditsiooni, kasutades samalaadseid stiiliprintsiipe ja vormivõtted, mis aga murduvad läbi postmodernse maailmataju ja mõtteviisi prisma
Raivo Adlas Raivo Adlas on sündinud 31. jaanuaril 1940. aastal Harjumaal Kiisal. Ta lõpetas 1964. aastal EPA agronoomiateaduskonna ja 1965. aastal Vanemuise teatri õppestuudio. Täiendas end Leningradis G. Tovstonogovi reziilaboratooriumis. Aastatel 19681991 töötas Vanemuises. Seejärel töötas mõnda aega lavastajana stuudioteatrites ning aastatel 19931995 Pärnu Endlas. Aastast 1995 töötab ta taas Tartus Vanemuise teatris. Noorena tahtis saada autojuhiks. Ta ise küll õppis näitlejaks, kuid arvab ,et näitlejaks saab veel mitut teist moodi. Ta arvab ,et Eestis on väga palju kohti, kus näitlejaks saab õppida. Alates Lavakunsti kateedriga ja Viljandi Kultuuriakadeemiaga ning lõpetades igasuguste stuudiotega, kursustega ja suvekoolidega
puhtaks ennegu siia tulin..." Eliza on tagasi 7 Etenduse valmimisel kaasalöönud inimesed: Lavastaja Endrik Kerge Emdrik Kerge lõpetas 1959.aastal Eesti Riikliku Koreograaflise kooli balletiaristina ning 196. aastal kaugõppes Viljandi Kultuuharidustöö Kooli tantsujuhina. 1976. aastal lõpetas ta Tallinna RiiklikuKonservatooriumi Lavakunstikateedri lavastaja ja näitlejana.Töötanud aastail 1956-1976 balletsolistina ja 1982-1984 lavastajana Estonia teatris, 1976-1982 Eesti Draamateatris lavastajan, 1985. aastal Tallinnfilmis rezissöörina, 1985-1990 pealavastaja ja kunstilise juhina ninng 1990-1992 lavastajana Vanemuise teatris. Tööta aastail 1992-1995 Eesti Televisioonis rezissöörina ja aastail 195-1996 Vanalinna Stuudios lavastajana. 1996. aastast on vabakutseline lavastaja. Tema käe all on vallminud üle saja lavateose nii sõna,-, kui muusikateatris.Nende hulka kuuluvad drama-, ooperi
2 Mati Unt (1. jaanuar 1944 Linnamäe küla, praegune Saare vald Jõgevamaal 22. august 2005, Tallinn) oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja. Mati Unt õppis 1951-1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ning 1967. aastal TRÜ eesti filoloogia eriala. Mati Unt töötas aastatel 19661972 Vanemuise teatris ning 19751981 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana; 19811991 Noorsooteatris lavastajana, aastatest 19922003 töötas Mati Unt Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ning ligi 100 teatrilavastust. Sündinud Tartumaal. Töötanud "Vanemuises", "Noorsooteatris". 1960. aasta paiku vilkalt harrastatavas õpilaskirjanduses äratasid tähelepanu M. Undi proosapalad
aastat. Oma nooruses õppis ta klaverit ja dirigeerimist, kuid 17-aastaselt saavutas ootamatu menu laulja-näitlejana, esinedes pidevalt nii Eestis, Skandinaavias kui ka endises NSVL-s, nii orkestriga "Modern Fox" kui Eesti Rahvusooperi koosseisus. Suurim menu oli Soomes, kus valmis ansambli (ja Eesti) esimene CD, ning kaks filmi Mart Sanderiga peaosas. 90-tel aastatel keskendus ta muusikalidele ja koomilisele ooperile, astudes tihti üles mitte üksnes laulja, vaid ka lavastajana. Ta on tuntud Briti muusika propageerijana, luues Eesti vaatajate ees selliseid rolle nagu Cox ooperis Cox ja Box, Kohtunik Vandekohtus ja Smith Arkaadlastes. Ta on esinenud ka sõnalavastustes, näidelnud kuues filmis (sealhulgas kahes enda lavastatus), ning juhib seitsmendat hooaega oma populaarset teleshowd. Tema sulest on ilmunud kaks raamatut, tõlkeid ning palju teatri- ja filmikriitikat. Õpingud algasid 1974
VAT Teatri etendust ,,Hea, Paha ja Inetu". Teatritüki aluseks on Sergio Leone 1966. aasta film ,,The Good, The Bad and The Ugly". Etenduse lavastaja ja dramatiseerija on Aare Toikka, kunstnik Kaspar Jancis ning muusikaline kujundaja Mart Soo. Osades on Melis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder ja Ago Soots. Makaronivesterni lavajastaja Aare Toikka on sündinud 1965. aastal Viljandis. 1987. aastal lõpetas ta Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna reziikateedri lavastajana. Samuti on ta õppinud mõnda aega ka Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris. Ta on VAT Teatri asutajaliige, näitleja ja lavastaja ning alates 1993. aastast VAT Teatri juhatuse liige ja kunstiline juht. Veel on ta kirjutanud luuletusi ja laulusõnu, publitsistikat, näidendeid, dramatiseeringuid ning kokku teinud üle 50 lavastuse nii teatis, televisoonis kui ka raadios. Toikka nimetab oma lavastust minimalistlikuks satiiriks. Teos ongi minimalistlik, kuid
1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse
liige. 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase ja 1980 Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, 1985 ENSV riiklik preemia. Kaljo Kiiska peeti näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirezissööriks. Tema filmid, neid on kokku 17, käsitlevad valdavalt murrangulisi sündmusi eesti rahva elus, ja Kiisk püüdis, nii palju kui lubas tsensuur, neid sündmusi näha mitte ainult must-valgelt. SIIS VÕIKS PANNA VEEL TEKSTI TEMA ISELOOMU KOHTA ! Lavastajana: · "Juunikuu päevad" (koos Viktor Neveziniga; 1957) · "Vallatud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1959) · "Ohtlikud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1961) · "Jääminek" (1962) · "Jäljed" (1963) · "Me olime kaheksateistkümneaastased" (ka "Me olime 18-aastased"; 1965) · "Keskpäevane praam" (1967) · "Hullumeelsus" (1968) · "Tuuline rand" (1971) · "Maaletulek" (1972) · "Punane viiul" (1974) · "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980
Kontserdi arvustus ''Grease'' Mina külastasin 4. jaanuaril Nokia Kontserdimaja ja käisin seal vaatamas Jim Jacobsi ja Warren Casey mängufilmi ,,Grease'' ainetel kirjutatud muusikali ,,Grease''. Selle teose lavastas Georg Malvius, kes on õppinud põhierialana näitlemist ja lavastamist, lisaks psühholoogiat, romaani keeli ja ajalugu ning peale õpingute lõpetamist töötab vabakutselise lavastajana. Ta on õpetanud näitlemist, muusikalikunsti ning lavastamist ligikaudu kahekümnes riigis. Malvius on lavale toonud 63 näidendit, 20 ooperit ja 75 muusikali kokku kümnes riigis. Vanemuises on ta lavale toonud muusikalid nagu ,,Jesus Christ Superstar'' (2004), ,,Evita'' (2009), ,,Mary Poppins'' (2011) ja teised ning veel hulgaliselt operette ja draamalavastusi. Talle on antud kokku 14 auhinda kunstiliste saavutuste eest, neist kaks parima lavastaja tiitlit Eestis: ,,Viiuldaja katusel''
Liimeoniga. 1966 astus ta ENSV kirjanike liitu, 1966-1972 töötas Vanemuise teatri kirjandusala juhatajana. 1968 lahutas ta esimesest abikaasast, abiellus Mare Puusepaga. 1969 sündis neil poeg Indrek. 1972 lahutas Mare Puusepast ja hakkas koos elama Kersti Kreismanniga. Asus elama Tallinnasse ning aastast 1973 elas Mustamäel. 1975-1981 töötas Noorsooteatris kirjandusala juhatajana ning 1976-1981 oli ENSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär. 1981-1992 täätas Unt Noorsooteatris lavastajana. 1982 lõppes kooselu Kersti Kreismanniga. 1983 abiellus Unt Lii Lombiga ning hakkas elama Noorsooteatri ühiselamus Kalamajas. 1985 sai ta korteri Lasnamäele.1995 asus elama kirjanike majja Kadriorus. 1992-2003 töötas ta Eesti Draamateatril lavastajana. Aastal 2005 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika.
töötas Havel neli aastat keemialaboris assistendina. Samal ajal õnnestus tal käia õhtukoolis ja lõpetada 1954. aastal keskkool. Poliitilistel põhjustel ei saanud Havel omandada kõrgharidust humanitaaralal. Seega otsustas ta 1957. aastal asuda õppima Tsehhi tehnikaülikoolis , mille jättis pärast kahte aastat pooleli. 19601969. aastatel töötas ta teatris Divadlo Na zabradli, kus ka oma esimesed näitemängud lõi. Tema esimeseks teatritükiks lavastajana oli ,,Aiapidu" (1963), millega sai kohe rahvusvaheliselt tuntuks. Havel jätkas oma haridusteed Praha kunstiakadeemias. Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Praha kevade ajal etendas Havel olulist rolli demokratiseerumisel ja kultuuri uuendamisel. 1968. aasta 20. augustil reageeris NSV Liit Tsehhoslovakkia liiga vabameelsetele reformidele ja riik okupeeriti Varssavi pakti
etendusi Läti Rahvusooperis, Göteborgi Ooperiteatris Rootsis jm. Walter Sutcliffe on Briti lavastaja. Ta on töötanud USAs, Inglismaal, Saksamaal ning Austrias. Tema lavastatud Cosi fan Tutte sai 2009. aastal Eesti teatriauhinna. Liina Keevallik on eesti teatri- ja filmikunstnik. Ta on lisaks kujundustele teatris, filmis ning teles loonud ka mitmeid dokumentaal- ja lühimängufilme ning olnud lavateostes osaline ka lavastajana. „Carmen“ on prantsuse ooper, mille sündmustik toimub Hispaanias. Lavastus põhineb samanimelisel raamatul. Ooper räägib mustlastüdrukust ja tema elust. Laval hargneb mustlasneiu Carmeni ja talupoisist seersamdi José armastus lugu. Carmen lakkab armastamast José’d ja kingib oma südame härjavõtlejale Escamillole. José ei suuda leppida mõttega, et on Carmeni kaotanud ja tapab ta. Laval oli kasutatud palju efekte ja detaile ning need olid hästi läbi mõeldud. Mulle meeldis
Saksamaale ja Austriasse teatrikunsti õppima (ka max Reinhardi reziiklassis), kus kujunesid välja tema teatrialased tõekspidamised. Menning nägi teatri peamise ülesandena vaatajaskonna kasvatajat ja silmaringi avardajat. Ta pani tugevat rõhku repertuaaris eesti algupäranditele (Koidula, Kitzberg, Luts). Kuigi mängiti ka välismaa näidendeid (Ibsen, Strindberg), siis maailmaklassikat Menning lavale ei toonud, kuna arvas, et näitlejad ja publik ei ole veel selleks valmis. Lavastajana taotles Menning lavalist realismi, terviklikku ansamblit (ilma tähtnäitlejateta), täpne reziiplaani täitmist ja range distsipliin. Menningul tekkis konflikt "Postimehe" ringkonnaga ja seltsi juhatusega 1914 aastal, mille tagajärjel Menning lahkus Vanemuisest. 11. August Kitzberg näitekirjanikuna (,,Libahunt" ,,Kauka jumal"). August Kitzberg hakkas näidendeid kirjutama kohalike seltside tarbeks, tihti võttis ta näidendi aluseks mõne oma varem ilmunud külajutu
rahvusvahelistel konkurssidel. 2007 valiti Gerli Eestit esindama Eurovisiooni lauluvõistlusel lauluga ,, Partners in Crime". Robert Annus 7 Sündinud 19. mai 1984 Tallinnas. Lõpetas 2008.aastal Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli 23. lennu lavastaja eriala. On õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis ja EMTAs oboe erialal. Alates 2008. aasta augustist töötab Vanemuise teatris näitleja ja lavastajana. Lavastusi Vanemuises: Ödön von Horvath ,,Lood Viini metsadest", Martin Crimp ,,Linn". Lavastused mujal: ,,Raudmees. Odysseuse eksirännakud" Tartu Uus Teater. Praeguseid rolle Vanemuises: Esimene statist, Sõdur (Mati Unt ,,Viimnepäev"), DJ Zlava (Uku Uusberg ,,Karjäär") Juss Haasma Sündinud 23. august 1985 Tallinnas. Lõpetas 2008. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli 23. lennu. 2008-2009 oli Ugala teatri näitleja
Vaatamata sellele, et seal tegutses ta kõigest paar aastat, jõudis ta mängida mitmes tuntud lavastuses, näiteks etendustes ,,Figaro pulm" ja ,,Kaks kaptenit". Üsna populaarseks sai ta mängides Tootsi etenduses ,,Kevade", mida ta muu hulgas ka lavastada aitas. 1955. aastal kutsus Tallinnfilmi direktor Kaljo Kiisa Moskva rezissööridele eesti keele tõlgiks. Sellises vahetalitaja ametis sai Kiisk selgeks kinorezissööri elukutse. Algul tõlgi ja 2. rezissöörina töötanud Kiisk jätkas lavastajana tööd Tallinnfilmis kuni 1990. aastani. Neil aastatel lavastas ta hulgaliselt populaarseid filme, nagu näiteks: "Jahid merel" "Juunikuu päevad", 1957 (koos Viktor Neveziniga) "Vallatud kurvid", 1959 (koos Juli Kuniga) "Ohtlikud kurvid", 1961 (koos Juli Kuniga) "Jääminek", 1962 "Jäljed", 1963 "Me olime kaheksateistkümneaastased", 1965 "Keskpäevane praam", 1967 "Hullumeelsus", 1968 "Tuuline rand", 1971 "Maaletulek", 1972 "Punane viiul", 1974 "Surma hinda küsi surnutelt", 1977
erinevates muusikalides, telesaadetes ja muudes meelelahutusprojektides. Ta esindab Eestit 2014. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel enda kirjutatud looga "Amazing". Robert Annus Robert Annus (sündinud 19. mail 1984 Tallinnas) on Eesti näitleja. Õppis Tallinna Muusikakeskkoolis (klaver, oboe) ja lõpetas aastal 2008 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli (23. lennu) lavastaja õppesuunal. Aastatel 2008-2013 ta töötas Vanemuise teatris näitleja ja lavastajana. Ta on olnud ansambli Chupacabra solist ja ETV saatejuht. Peale laulmise mängib ta ka bajaani. 7 Lavastaja Lavastaja Roman Hovenbitzer on õppinud muusikateatris Götz Friedrich Ülikooli Muusika-ja Teatriakadeemisa Hamburgis. Ta assisteerib muu hulgas Willy Decker’it, Götz Friedrich’it, Harry Kupfer’it, Karoline Gruber’it ja Pet Halmen. Tema lavastajal töö viis teda paljudesse teatritsse nii kodu- kui ka välismaa
2012 lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise erialal, õppides samas oboed ning 2014 magistrantuuri orkestridirigeerimises. Kaspar Mänd on pälvinud Eesti Kooriühingu noore dirigendi preemia aastatel 2012 ja 2015 ning Rahvusooper Estonia kolleegipreemia 2016. Lavastaja: Georg Malvius Lähemalt: Georg Malvius on õppinud põhierialana näitlemist ning lavastamist, lisaks psühholoogiat, romaani keeli ja ajalugu. Pärast õpingute lõpetamist töötab vabakutselise lavastajana. Ta on õpetanud näitlemist, muusikalikunsti ning lavastamist ligikaudu kahekümnes riigis. Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja muusikale. Kunstnik: Ellen Cairns Lähemalt: Ellen Cairns on lõpetanud Glasgow Kunstiakadeemia (Glasgow School of Art) ja Slade'i Kaunite Kunstide Akadeemia Londonis. Alates 1989. aastast on ta vabakutseline kunstnik. Osades: Nemorino, kohalik töömees: Cataldo Caputo Lähemalt: Cataldo Caputo õppis laulmist Niccolo Piccinni nimelises Bari Riiklikus
mis andis märku süvitsiminevast lavastajatööst. ,,Hamlet"- visuaalseks taustaks oli mustas koloriidis tühi lava, silmatorkavalt rusuv külmade metallsilindritega põiming. Selles peegeldus 1966. aasta lakoonilisus. Metall ja kunstnahk. Hamlet oli A. Eskola, Hamletit kujutati küpse ja elukogenumana. Selline rollijaotus rõhutas jõulisemalt hamletlikele filosoofilistele küsimustele vastuste otsimise valu ja vastutust. 6. Voldemar Panso suhtumine kirjandusse. Panso eesti kirjanduse lavastajana, lähemalt kaks lavastust. Panso jaoks oli väga tähtis autori süvamõtte avamine. Ta respekteeris kirjaniku poolt loodut väga. Juba algaja lavastajana oli näha tema nõudlikus lavastuse algmaterjali suhtes. Samuti kujunesid välja tema püsiautorid: Juhan Smuul, A.H. Tammsaare. Panso oli pea kõigi Smuuli näidendite esmalavastaja. Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta 4 korral. Sageli tegi ta oma
Teatrikriitika oli muutunud sisukamaks, analüüsivamaks. Mõttevahetustes osalesid nii teatriteadlased-kriitikud kui ka lavastajad ja näitlejad, mõnikord ka üliõpilased, õpetajad, arstid jt erialade esindajad. Need olid iseloomulikud just 60ndatele ja 70ndatele. Ilmar Tammur (1921-1989) Oli lõpetanud TK Lavakooli 1941. Sõja ajal kuulus ERKA koosseisu. Pärast sõda stazeeris Moskva Kunstiteatri juures. 1944-1946 töötas näitleja ja lavastajana Vanemuises, Draamateatris, Kandles. 1948-52 Endla peanäitejuht, 1952-70 Draamateatri peanäitejuht, 1970-74 Filharmoonia peanäitejuht, 1974-78 ETVs ja Rakvere teatris. 1978-89 Noorsooteatris näitleja. Draamateatris Tammuri ajal tipptasemel trupp, kuid probleemid rakendustega. ,,Kaitseingel Nebraskast". Hea koostöö tekkis Rannetiga: ,,Kadunud poeg", ,,Südamevalu", ,,Kriminaaltango". Ibseni ,,Peer Gynt", Goethe ,,Faust" jne. Probleemid Draamateatris:
2011 1 Sisukord 2 1. ELULUGU Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887 Tartumaal, Palamuse kihelkonna Järvepere küla Posti talus, mis asus Kuremaa järve idakaldal, mitte järves, nagu kirjanik oma perekonnanimele vihjates on armastanud rõhutada. Ta oli peres esimene laps. Tema vend Arnold, kes sündis 1893. aastal suri vaid kolmeaastasena. Noorim vend Theodor, sündis 1896, jäädvustas end eesti kultuurilukku filmioperaatori ja lavastajana ning mõnede allikate kohaselt ka tantsuõpetajana. Kirjaniku isa Hindrik Luts abiellus 1886. aastal Posti talu noorima tütre Leena Jobsoga. Ta astus Palamuse kihelkonnakooli 1895. 1889 aastal läks ta Tartu Reaalkooli, kus ilmus kirjanduslik huvisuundi. Aastatel 1911-1913 õppis ta Tartu Ülikoolis apteekriks .Ta oma aja kohta suhteliselt korraliku hariduse ning meenutas hea sõnaga oma vene ja saksa keele ning kirjanduse õpetajaid. Mõlemat keelt valdas kirjanik vabalt
Majanduskriisi ja tööpuuduse tõttu pidi nooruk pöörduma tagasi aga KilingiNõmmele, kunagisse noorusaja kodusse. Teatritegemise algus Saanud peamise sissetuleku maarlitöid tehes, jätkas Ird põhitöö kõrvalt ka teatritegemist, võttes osa näitemängu seltside tegemistest ning jälgides järjepidevalt repertuaariteatrite etendusi. 1932. aastal hakkas Ird tööle poolkutselises Pärnu Töölisteatris kunstnik-dekoraatori ja näitlejana, peagi proovis kätt ka juba lavastajana. 1933. aastal lavastas enda dramatiseeritud Eduard Vilde "Mahtra sõda (Vilde)". Pärnu perioodil tekkis Irdil lähem suhe tulevase naise Leida Rosenblattiga (kunstnikunimega Epp Kaidu). 1934. aastal avati Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio. Leida ja Kaarel otsustasid koos Tartusse õppima asuda. Peagi tekkisid Irdil seal maailmavaatelised probleemid õppejõududega. 1936. aastal visati Ird Tartu Draamateatri stuudiost välja, mis jäigi tal lõpetamata. 1937
annaabi.ee 
