Georg Friedrich Händel
dramaatilisteks stseenideks ja nii on tema teostes pingestatud lavategevusel olulisem roll
kui tema kaasaegsetes ooperites. Sellise dramaatilise ooperi esimene ja tänini hinnatud
näide on ,,Julius Caesar" (1724).
Händeli ooperite peategelased on antiikmaailma suured isiksused. Ooperisüzeesid
valitseb armastuskolmnurk, kuid Händel suudab neis inimlikke tundeid ja karaktereid
kujutada ületamatu eheduse ja ülevusega.
Geniaalse meloodiameistrina lisas Händel lavastaaride lihvitud laulukunstiga edvistavale
itaalia ooperile palju lihtsat laululisust. Pikad da-capo-aariad suutis ta muuta
kompaktsemaks ja kontrastirikkamaks. Oma hilisemates ooperites asendas ta selle
lühemate ja lihtsamate aariatega, mis on tihti üles ehitatud üheainsa pika
meloodiakaarena.
Händeli oratooriumid said menu osaliseks juba meistri eluajal ning paljusid esitati ka
peale ta surma. Ooperitel pole aga nii hästi läinud Händel lõi need zanri kriisiajastul,