Inimese vari
"
hirmus. "Ei, ei kunagi."
Ja metsavahi naine tundis ta pesemisest tiirast lõbu. Ta küüris ta keha sooniste "Ja ta nägu polnud üleni must?"
kätega, silmis tuli ning huu-led vabisemas. Maret aga oli uppumas pisarate paljusse. "Ei, ainult ta meelekoht ja põsk oli lilla."
Siis asetasid nad korjuse laudsile ja laulsid kahekesi paar kirikulaulu, üks kõrge ja "Issand jumal," õhkas Maret imelikult langenud häälega. "Mis peab see siis
teine madala häälega. Metsavaht seisis jalutsis ja mõtles surma, hundijahi ning viina tähendama?" sosistas ta. "Haavad põlvis ja põlenud nägu - kust sai ta need pärast? Kes
peale. haavas teda?"