Ernst Enno ja Villem Grünthal-Ridala
kandumisega ja rahulduda üsna abitute riimidega. Enno luuletustes oli ka loodusel tähtis koht.
Maastikupildid on mahedates toonides ja suubuvad tihti tundeavaldustesse või
filosoofilistesse mõtisklustesse.
Uuendusi tõi kirjandusse Enno läbi ballaadiloomingu, kus tema ballaadides oli senise
eepilisuse ja dramatismi asemel tähtsal kohal hoopis lüürika, tundmuslik ja filosoofia. Ta
uuendas ka lastluulet vabastades seda koormavast didaktikast.
Enno teosed on: * "Uued luuletused" (1909)
* "Hallid laulud" (1910)
* "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)
* "Kadunud kodu" (1920, 1950)
* "Valge öö" (1920)
* "Valitud värsid" (1937)
* "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971, 1983, 2001, 2003)