"Väike prints" Antoine De Saint-Exupery
Oma mõtestes peab inimene jääma alati nooreks. Noorena on ju igal inimisel olnud
suured ja kaugeleküündivad unistused. Kõik on tahtnud saada maailma parimaks:
maailmakuulsaks näiteljaks, üle maailma tuntud füüsikuks, uusi seadusi avastada bioloogias,
sportlaseks, kes võidab olümpiakulla. Miks siis nüüd on unistused niivõrd mandunud, et
paljud meist ei julge enam ülikoolilegi mõelda? On siis tõesti kunagised elu ideaalid
tunnistatud puhtaks lapsikuseks? Miks on kõik helged mõtted lootusetult maha maetud? Kas
me tõesti hakkame vananema juba enne, kui meie kohta lakatakse ütlemast ,, lapsed" ?
Ainult lapsed teavad, mida nad ostivad. Nagu väiksel printsil oli oma imetilluke
plaanet, on ka lastel oma pisike maailm, millest väljaspool laiutab tundmatus. Lapsepõlve
meenutades tundus kõik nii lihtne ja selge. Polnud vajadust lanegtada raskeid otsuseid, kuna
elus polnud veel keerulisi valikuid