Ulmejutt
Pilku taas taeva suunda viies, nägi ta seal
miskit, mida oma lühikese eluea jooksul kunagi varem näinud polnud. Tema ees laius ääretu
tühjus. Ei tähti, ei pilvi, ei kuud. Tühi helesinine taevalaotus ja miski massiivne helendav
kogu selle keskel. Priit pigistas silmad veelkord kõvasti kinni, sest ta oli segaduses ega saanud
aru mis toimub. See ei aidanud. Kõik oli täpselt nii nagu ta sekundite eest silmi kinni pannes
selle jätnud oli. Kusagilt kaugusest kostub helehäälne lapsenutt. „Madli!“ mõtles Priit ja
proovis end murult püsti ajada, kuid asjatult. Ta ei suutnud end liigutada, Priit tundis nagu iga
tema jäse kaaluks tonn rohkem kui peaks ja liigutamine ei tulnud kõne allagi. Priitu haaras
paanika. Higi voolas mööda laupa alla, silmad olid paisunud kahekordseks ja hirm teadmatuse
ees tegi Priidu abituimaks poisiks planeedil.
Soe õhk ja pimestav valgus. Massivne kogu taevas kiirgas välja valgust, mis Priidu silmad
tahtlikult kinni pigistas
annaabi.ee 
