Seal, kus on suur armastus, sünnib alati imesid
veel üht tugevat ja määravat tunnet. Olles veel väga noor, võtsin enda
kõrvale usalduslikult
sammuma ühe imelise ja erilise inimese, samasuguse puhta hinge,
nagu olin tol korral ka ise. Tunne, mis mu südamesse kasvas, ei olnud
enam mänglev
lapselikkus ega tühine pettekujutelm. Vajadusest tunda, näha ja
hoida kasvas välja tõeliselt suur armastus, mis taltsutas mu seni
rahulolematu hinge ja püsimatu
vaimu. Kuid endiselt lapsekombel jäin ma ootama mängumaailma
imesid, mis seisneksid talveöödes, kus aiamaid ehivad härmas
roosinupud, ja suvepäevades, kus
veekogusid katab sillerdav jääklaas. Ainus, milleni ma tänaseks
jõudnud olen, on aga arusaam, et armastus on suur ja raske, tõelist
pühendumust ja
aega nõudev koostöö, mida siiski ilmestavad üksikud eredad hetked.
Roosa siidloor, mille olin seadnud oma silmadele Willa Catheri imesid
oodates, on viie
aastaga langenud