TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere kolledz Õpetajakoolituse osakond Marii Juht HEA ALGUS Referaat Juhendaja: Tea Välk magister Rakvere 2010 1 SISUKORD Sissejuhatus ....................................................................................................................................lk. 3 1. Hea alguse lähtealused ..........................................................................................................lk. 4-6 1.1. Konstruktivism ..................................................................................................................lk. 4 1.2. Arenguline sobivus ............................................................................................................lk. 4 1.3. Pidev õppimine ..................................................................................................................lk. 4 ...
pidamist, laste õiguste ja huvide esindamist, asendushoolduse korraldamist ja järelvalvet selle üle, lastele ja peredele teenuste korraldamist, koostööd ametiasutustega, organisatsioonidega, lastehoolekande ennetavate tegevuste korraldamist ja planeerimist ning statistikat ja aruandlust. Mõningatel juhtudel on neid tööülesandeid veelgi, aga see kõik sõltub kogukonna suurusest. Lastekaitsetöös on olulisemaks printsiibiks lapsekesksus. Lapsekesksus üldisemalt tähendab lapse vajaduste ja arvamusega arvestamist ehk siis ka tema õigustest kinnipidamist. Juhtumi lahendamisel on oluline, et laps oleks protsessi kaasatud, st tal on sõnaõigus, ta saab kaasa rääkida, sest alati peab lähtuma lapse huvidest. Alati aga lapsed ei tea, kas just ,,need" on tema parimad huvid, kuid siiski annab see töötajale parema ettekujutuse, millised on lapse ootused
Näiteks üks tegeleb klientidega (vahetu klienditöö), teine ennetavate tegevuste planeerimise ja teenuste koordineerimisega (lastekaitsetöö korraldamine). Klienditöö jaotamine lastekaitsetöötajate vahel ei ole laste huve arvestades otstarbekas. Lapsele on kõige kasulikum, kui kogu abistamisprotsessi vältel tegeleb lapsega üks ja sama töötaja. Lastekaitsetöös on kaks olulist printsiipi, mida tuleb järgida lapsekesksus ja perekesksus. Neist esimene tähendab lapse vajaduste ja arvamusega arvestamist ja teine pere kui lapse loomuliku kasvukeskkonna väärtustamist ja toetamist. Lastesse ja peredesse suhtutakse kui partnereisse. Last puudutavate otsuste tegemisel lähtutakse ennekõike lapse huvidest. Lastekaitseseaduse § 59 sätestab, et igaühel on kohustus viivitamatult teatada abi vajava lapsest oma valla/linna sotsiaaltöötajale või lastekaitsespetsialistile, politseile või mõnele
Inimese kasvuaeg jaguneb kolmeks oma olemuselt täiesti erinevaks perioodiks: · eelkooliiga kuni 7. aastat (füüsilise arengu periood); · põhikooliiga 7. 14. eluaasta (hingelise arengu periood); · noorusiga 14. 21. eluaasta (vaimse arengu periood) Õpikeskkond. Kool asub looduskaunis kohas, mere ääres, vähese asustusega piirkonnas, lapsi transpordib koolibuss. Õpikeskkonna kujundamisel on lähtutud Steineri pedagoogikast, milles tähtsal kohal on lapsekesksus, mida tuleb mõista nii, et ühest küljest soovitatakse tugevdada lapse enda tegelikku olemust ja sisemisi hingelisi jõude, teisest küljest aga püütakse luua väikese lapse vajadusi arvestav keskkond, mis peab silmas järgmist: · laps vajab rahulikku ja turvalist keskkonda, kus valitsevad kindlad rütmid ja on kiirustamata aega kõigeks; · laps vajab aega ja vabadust iseseisvalt midagi algatada ning otsuseid teha;
Rothenberg (1989) määratleb Ameerika avatud õpetuse eesmarke, kirjutades, et õpilased peavad koolis "omandama põhioskused, mida keeruline tehnoloogiline ühiskond eeldab. Algkoolis tahendab see lugemise, kirjutamise ja arvutamise õppimist. Rothenberg jätkab, et avatud kasvatuse üheks eesmargiks on panna õpilased lisaks iseseisvalt õppima ja õpetada neile, kuidas huviobjekte leida ja käsitleda. Keskseks lähtekohaks avatud kasvatuse filosoofias on Rothenbergi järgi kasvatuse lapsekesksus. Kool peab arvestama õpilaste intellektuaalse, emotsionaalse ja füüsilise arengu rütmiga. See tähendab, et kuigi laste arengus võib tähendada üldisi üksteisele järgnevaid etappe, areneb iga indiviid oma kiirusega ja on ainulaadne isiksus. Jäik õppekava ja standardne õpetus ei jõua kõigi ega isegi mitte enamiku õpilaste vajadusteni. Kooli kasvatuslik tegevusmudel peab olema paindlik ja selles tuleb lähtuda õpilasest, aga mitte mingitest väljastpoolt määratud nõudmistest.
teadmisi saaks omandada. · NB enesedistsipliin ehk käitumise allutamine mõistuse kontrollile. · Õppimist seostatagu uudishimuga. J. J. Rousseau (1712-1778) · Prantsuse pedagoog/filosoof: õppetöö tuleb rajada huvile. Valmis teadmiste asemel arendatagu lastes võimet ise tarkusi otsides neid ühtseks tervikuks liita. · Juba Comenius rõhutas õppeainete vahelist integratsiooni, veelgi enam teeb seda R. · NB töö roll. R: "Tööta inimene on varas!" LAPSEKESKSUS tol ajal- Tulenes sotsiaalse heategevuse taustal olulist rolli mänginud kristliku ligimesearmastuse ideest, mis rõhutas inimväärikust ja hingeelu rolli. Rousseau: inimene peab elama vastavalt oma olemusele. See on ka LEARNING BY DOING- teooria aluseks. M. Montessori (1870-1952) · Jätkas eelkäijate ideid, mis omakorda kujunesid eelduseks tänapäevastele meetoditele nagu juhtumitöö (case study), eneseabi vms.
osalusvaatlusest, kui vaatleja osaleb ise tegevuses. Vaatlusesandmete analüüsi põhjal saame lapse kohta koostada üsna põhjaliku iseloomustuse. Ent lisaks sellele saab õpetaja aimu lapse arengust ka vestluse läbi nii lapsega kui ka tema vanematega. Kaasajal on hindamises üksiku hindaja mudelilt mindud keskkonna mudeli poole, kus kaasatakse palju lapsega seotud isikuid (lapsevanem, õpetajad, liikumis- ja muusikaõpetaja, , logopeed psühholoog jne). Lapsekesksus ja valdkondade paljusus võimaldab hinnata lapsi tervikuna, mitte arengu spetsiifilisi valdkondi. (Veisson, Nugin, 2008). Lapse arengu hindamise põhiliseks eesmärgiks on tervikliku arusaama saamine tugevatest ja parendamist vajavatest külgedest. Alles selle järel saab luua lapsele kõige sobivamad arengutingimused. Laste arengut hinnates võimalik saab õpetaja ka tagasisidet oma läbi viidud õppe- ja kasvatustegevuste sobivusele. Sellest seisukohast vaadatuna on lapse arengu
kasutatud valdavalt naturaalset puitu. Mänguasjad on valmistatud naturaalsetest materjalidest, tihti omavalmistatud ja väheste detailidega, et lapse fantaasiale jääks ka ruumi. Lasteaia eesmärgiks on lapse tervikliku arengu edendamine. Lapsel tuleb lasta kõike kogeda ja tajuda kõigi meelte abil ja neid mitu korda lasta korrata. Võike laps ei piirdu kunagi ühe kogemusega ning kordamisega teadmised kinnistuvad. Tähtsal kohal on Steineri pedagoogikas lapsekesksus , mille kohaselt ühest küljest püütakse tugevdada lapse enda tegelikku olemust ja sisemist hingelist jõudu ja teisest küljest püütakse kohandada keskkond lapse vajadusi silmaspidades, mille arvestatakse: 1. Lapsele peab looma rahuliku, kindla päevarütmiga ja vaikse keskkonna, kus on aega piiramatult kõigeks. See loob lapses vaimse turvatunde ja ta on avatud õppimisele. 2. Laps vajab ka aega ja vabadust, et iseseisvalt midagi algatada ja teha. Lapsel on aega
ja elu lähendamist. Vabaduspedagoogikas rõhutati lapse tegutsemisvabadust, austust lapse vastu, lapse iseseisvust ja sõltumatust. Laps ise otsustab oma õppimise üle. Sotsiaalpedagoogikas rõhutati ühistööd ja ühtekuuluvust. Tuliseks teemas oli ka klassi ja kooli omavalitsus (Tuulik, 2001:72). Reformpedagoogika sünonüümiks on lapsekeskne pedagoogika (Tuulik, 2001:72). Kasvatuse lapsekesksus on lapsest lähtuv pedagoogika. Lapsekeskse pedagoogika esimeseks esindajaks oli Jean Jacques Rousseau. Rousseau rõhutas lapsepõlve ainulaadsust ja lapse isikupära. Tema pedagoogika kesksed teemad on lapse enesesuunamisvõime ja sisemine arengusüsteem. Lapses peitub sünnist saadik liikumapanev jõud, mis juhib tema arengut õiges suunas. Rousseau arvates tuleb kesksele kohale seada laps, mitte teadmine (Hytönen).
Partnerlus peredega – kaasata perekond otsustamisse Teenuste astmelisus – katsetatakse nõustamine, pereteraapia jne ja alles siis sekkuvamad teenused ja alles viimasena lapse perest eraldamine. Juhtumikorraldus ja võrgustikutöö 1. Lastekaitsetöö uued trendid/käsitlused Lapse heaolu käsitlemise uued trendid: Negatiivsete ja positiivsete (nt nägemus laste võimetest ja resilientsusest) aspektide kombineerimine Lapsekesksus: kaasamine Lapse subjektiivne nägemus (nt hinnang oma tervisele, tunded seoses kooliga) Käsitlused lastekaitsetöös: Perekeskne lähenemine: laste heaolu edendamine on efektiivsem tema pere heaolu toetamise kaudu→lapse päästmise ja vanemate süüdistamise käsitluse kõrvale jätmine Laps kui lastekaitsetöö subjekt Tõenduspõhine praktika: parima olemasoleva tõendusmaterjali täpne,
Õuealal kasvatavad lapsed lilli ja köögivilju ning koduloomi. Maja sisekujunduses on kasutatud looduslike materjale ja värvid on pastelsed. Mänguasjad ja õppevahendid on samuti looduslikest materjalidest, valdavalt ise tehtud laste ja õpetajate poolt ning väga väheste detailidega, et lapse kujutlusvõimele jääks ruumi ja oleks võimalik lisada. Seega nad ei kasuta plastmassist kindla kujuga ehitusklotse, Barbie nukke ega Lego klotse. Waldorfpedagoogikas on tähtsal kohal lapsekesksus, milles üheltpoolt püütakse tugevdada lapse enda tegelikku olemust ja sisemist hingejõudu ja teiselt poolt püütakse kohandada keskkond lapse vajadusi silmaspidades. Laps vajab aega, rahu, kindlat päevarütmi, vabadust iseseisvalt tegutsemiseks, ruumi füüsiliseks liikumiseks ja võimalusi sotsiaalsete oskuste kujunemiseks. Sotsiaalseid oskusi saab Waldorfpedagoogika kohaselt arendada kõige paremini rühmas, kus on erivanuses lapsed. Noorematel lastel on eeskujuks vanemad ning
Lähtumine lapsest ja lapse aktiivne roll õppijana: · Lapsest lähtumine tähendab lapse omal kultuuril, kogemustel ja tegevusel põhinevat õppimis- ja õpetamisprotsessi. · Õppimist suunavateks teguriteks on lapse enda aktiivsus, tegusus, elamuslikkus ja mäng. Õppimine põhineb lapse vahetutel kogemustel. · Kahju on sellest, et Soome eelõpetuse õppekava alustes (2000) ei võeta seisukohta selles, mis lapsest lähtumine või lapsekesksus on. · Sõnumiks on, et kuigi alushariduses rõhutatakse vägagi kindlalt lähtumist lapsest, vastutab lapse eest, lapse kasvamise stimuleerimise ja kasvukeskkonna eest lõppkokkuvõttes täiskasvanu. · Kuigi õpetaja annab kõigile rühma lastele sama ülesande, võivad lapsed mõista ja kogeda seda erineval viisil. · Vastutus õppimise eest lasub tegelikult lapsel, kuna õpetaja ei saa mõelda, arutleda ja õppida lapse eest.
Pestalozzi, rahvakooli isa kohta kirjutatu sobib ka Peeter Põllu kohta: mitte suur haridus, teadus, õpetuse osavus ei teinud teda suureks, vaid tema väsimata hool ja mure, ennast ärasalgav töö ja armastus laste vastu, mis kõik usub, kõik loodab ja kõik kannatab. Nende kohta lähevad täide Pestalozzi öeldud sõnad: Õpetaja, sinu headus, enam väärt, kui kõik su teadus. Ikka ja jälle võib kuulda vastandamist: lapsekesksus (positiivne) ja ainekesksus (negatiivne), laps kui subjekt (positiivne) ja laps kui objekt (negatiivne), uus paradigma (positiivne) ja vana paradigma (negatiivne), loovus (positiivne) ja teadmised (negatiivne), sisemine motivatsioon, huvi (positiivne) ja väline motivatsioon (sund, kiitus, laitus, karitus jms) (negatiivne). Tegemist on ebaõige vastandamisega. Nendes vastuoludes väljenduvad koolielu igipüsivad dilemmad
annaabi.ee 
