Bütsants
ette palju õukondlaste vandenõusid ja sõjaväe mässe. Paljud keisrid kukutati võimult, kas
tapeti või aeti pagendusse, vahel neid seejuures ka vigastati, näiteks torgati pimedaks.
Pikka aega polnud Bütsantsi keisrivõim päritav. Tegelikkuses määras keiser ise enale
järeltulija, kes oli ühtlasi tema kaasvalitseja. Uue keisri kroonis Bütsantsi kirikupea
Konstantinoopoli patriah. Keisrivõimu pärandamine isalt pojale muutus tavaliseks alles
Bütsantsi langusajastul XI sajantist alates. Keisrile allusid mitmesuguseid riigielu
valdkondi korraldavad ametkonnad. Kõrgemad ametnikud määras keiser enemasti
aristrokraatide hulgast.
Bütsantsi sõjaväe tuumiku moodustas antiikaja lõpul palgaarmee, mis alates VII sajandist
põhjalikult ümber korraldati. Maa jagati sõjaväeringkondadeks ehk teemadeks, kus
juhtivatele väepealikele ehk strateegidele kuulus nii sõjaline kui ka tsiviilvõim. Sõjaväe
annaabi.ee 
