Maapinnale kevadistest tavaliselt väiksemad, mõnel aastal kanal, oja-, jõe- või kanaliosa, siirdev või väljumise iseloomu järgi jagunevad allikad vastupidi. Ka suvel võivad valingvihmad põhj rannikuveeosa) põhjav kogu allpool maapinda tõusuallikaiks (neist pääseb survepõhjavesi lühiaegseid tippvooluhulki. Minvooluhulgad esin küllastumusvööndis olev v, mis on otseses vettpidava pinnasekihi alt välja), langeallikaiks jõgedes siis, kui jõed toituvad ainult põhjaveest. kokkupuutes mulla või mulla aluskihiga (surveta põhjavee väljavoolukohad) Hüdrograaf Eesti jõgedes on kaks veevaest perioodi suvine põhjaveekiht üks või mitu maa-alust võrk, jõe valgla: Mingil maa-alal paikn jõed, ja talvine. Enamasti on vett kõige vähem suvel,
arteesia kaevuks. Põhjavee toiteala on seal, kus vettkandv kivimid maapinnale ulatuvad ning kus sademevesi põhjaveekihti pääseb. Põhjavee loodusliku väljavoolu koht maapinnal või veekogu põhjas on allikas. Allikad on kohtades, kus põhjaveekiht lõikub maapinnaga. Maapinnale väljumise iseloomu järgi jagunevad allikad tõusuallikaiks (neist pääseb survepõhjavesi vettpidava pinnasekihi alt välja), langeallikaiks (surveta põhjavee väljavoolukohad) Põhjavee temperatuur. Maakoore 1030 m paksuses ülemises kihis sõltub kivimite ja põhjavee temperatuur õhutemperatuuri aastaringsest kõikumisest. Sügavamal on suhteliselt püsiva temperatuuriga vahemik, millest sügavuse suunas liikudes hakkab kivimite ja põhjavee temperatuur suurenema. Sügavusvahemikku meetrites, kus kivimite ja põhjavee temperatuur tõuseb ühe kraadi võrra, nimetatakse geotermiliseks astmeks. Kasutatakse ka mõistet
annaabi.ee 
