"Väike prints" Antoine De Saint-Exupery
On siis tõesti kunagised elu ideaalid
tunnistatud puhtaks lapsikuseks? Miks on kõik helged mõtted lootusetult maha maetud? Kas
me tõesti hakkame vananema juba enne, kui meie kohta lakatakse ütlemast ,, lapsed" ?
Ainult lapsed teavad, mida nad ostivad. Nagu väiksel printsil oli oma imetilluke
plaanet, on ka lastel oma pisike maailm, millest väljaspool laiutab tundmatus. Lapsepõlve
meenutades tundus kõik nii lihtne ja selge. Polnud vajadust lanegtada raskeid otsuseid, kuna
elus polnud veel keerulisi valikuid. Mitu kuud enne sünnipäeva tekkis mul alati suur
ootusärevus ja ööd enne tähtsat päeva olid sageli unetud. Nii suur oli ootus ihaldatud
mänguakaru järele, mis oli juba varakult poeriiulilt välja valitud. Kui lõpuks eriline päev
saabus ja isa ulatas mulle suure sinise lehviga mänguaja, olin ma maailma kõige õnnelikum
tütarlaps. Veel mitemid kuid tundsin oma mõmmikust rõõmu, kuna tema oli just see, mida ma