kvantteooriad ei ole vastandlikud, nad täiendavad teineteist. See, kas valgus on laine või osakeste voog oleneb, milliseid nähtusi vaadeldakse, inimene ei saa seda vahetult tajuda. Mida väiksem on osakeste energia, seda raskem on neid omavahel eristada. Suurema sagedusega elektromagnetkiirgus sarnaneb rohkem osakeste voole, väiksema kiirgusega sagedus aga lainele. Põhjus miks ei piisanud ainult laineteooria on see ,et laineteooria ei seleta paljusid valguse omadusi. Laineteooriast ei piisanud ka 20. sajandil kui püüti seletada hõõguvate kehade kiirgus spektrit. Katse tuletada teoreetiliselt kiirgusenergia jaotust kuumutatud keha pidevspektris tegi inglise füüsik J.Rayleigh. Rayleigh-i teooria järgi peaks lainepikkuse vähenedes kiirgusvõimsus pidevalt kasvama. See tähendab ,et soojuskiirguses peaks olema ultraviolett ja röntgenkiirgust. Selle seletuse kohaselt peaks 1000 oC kuumutatud rauatükk helendama sinakat-violetset aga mitte punast.
Sellise laia haarde tõttu on ka füüsikaseadusi palju. Enamiku füüsikaseaduste avastamiseni on jõutud suure hulga katsetulemuste üldistamise teel. Katseliselt kindlaks tehtud seadused on omakorda aluseks üldisemale teooriale, mis tugineb tavaliselt mingile fundamentaalsele füüsikaprintsiibile. (Näiteks valguse murdumisseadus ja peegeldumisseadus on paljude katsete üldistus, kuid samas võib need seadused tuletada ka valguse laineteooriast. Seega võib füüsikaseaduste hulgas täheldada teatud hierarhiat: on seadusi ja printsiipe, mis puudutavad väga laialdast nähtuste hulka, ning on seadusi, mille kasutusala piirdub vaid mingi kindla ning suhteliselt kitsa nähtuste ringiga. Kitsamat nähtuste hulka hõlmavad seadused peavad alati sisalduma teatud erijuhuna üldisematest ning olema vastavuses füüsika põhiprintsiipidega.
annaabi.ee 
