ja kerjanud kerjuse pärast, ei mõista ütelda! Ma mõtlen nõnda õigest’, kuidas elu õpetand... Sandipoisi laul Oleks mul üks kamber, väike kambrike, oleks mul üks ahi, väike ahjuke. Paneks ahju kütte, istuks paistele, võtaks oma Miina enda kõrvale. Ma tahaks, et mul hing sees oleks, see kõneleks, kirjutaks sõnakal jõel. Ja laidaks, mis laita valusal tõel – jah, ütleks, kus hää, ja ütleks, kes õel. Ma tahaks, et mul hinge rinnas oleks, mis kaitseks nõrku, varjaks rõhutuid ja aitaks südameid ja meeli lõhutuid. Ma mõtlen nõnda õigest’, kuidas elu õpetand... Viimne võimalus Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võta viimne tõde... ... mis lõid sa selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles.
Kui raamatut lähemalt vaadelda, on tegu väga raske kirjandusega. Asi pole selles, et ei saa aru võõrsõnadest või -lausetest, asi on imelikus sõnakasutuses ja ebaloogilises järjekorras. Raamatut oli näiteks tunduvalt raskem lugeda, kui mõnda tänapäeva kirjandusteost. Minule sellised kirjandusteosed lihtsalt „ei istu”. Loeksin hea meelega raamatu sisukokkuvõtet, sest mulle on olulisem raamatu sisu, kui selle kirjapanek, kuid kindlasti ei laidaks ma seda maha, kui halba teost. See raamat on lihtsalt väga erinev sellest, mida mulle lugeda meeldib.
annaabi.ee 
