Bioplastikud
kõrgmolekulaarne polüesteer. Piimhapet ennast on üsna lihtne toota samadest toormetest
(sukrupeedist, suhkruroost, ka maisist ja nisust) kui etanooli, PLA polümeriseerimine on
aga keerukas ja kallis. Piisavalt suure molekulmassiga plasti osatakse saada ainult
laktiidist, mis on väga ebapüsiv ning säilib vaid veevabas keskkonnas. PLA omahind on
PE omast vähemalt kuus korda suurem. Seetõttu ei suuda PLA, hoolimata oma
biolagunevusest, asendada laiatarbeplaste. PLA- plasti biolagunevus põhineb materjali
suhtelisel keemilisel ebastabiilsusel, toimudes algul niiskuse ja temperatuuri toimel ja
jätkudes oligomeersete piimhappeestrite mikrobioloogilise lagunemisega. See tähendab, et
PLA on kompostitav.
Polühüdroksüaklanoaadid (PHA, PHB, PHBV, PHBH) hõlmavad väga suurt ja mitmekesist
rühma hüdroksülkarboksüülhapete polüestreid. PHA- d on bakterite sünteesitavad
varuained, mis on looduses laialt levinud
annaabi.ee 
