See, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab.“ (Woland, vaadates Pontius Pilatust)
Igaüks ei saa omale armastust lubada, sest sellele peab täielikult pühenduma. Meie elus
on palju tähtsaid asju ja me seame prioriteete ning tihtilugu armastus ei ole kõige tähtsam. Kui
inimene aga näeb oma elu mõtet selles, et elab teise jaoks, siis on ta muidugi täielikult
pühendunud. Selline elu on raske, sest peab alati arvestama teise inimese tunnete ja soovidega.
Inimene, kes armastab jäägitult teist inimest, on kui lahtikooritud sibul. Ta on abitu oma
armastuse ees ja nende ees, kes on sellega seotud. Kujutame ette, et inimene, keda ma armstan ja
mina oleme kaks nööri, mis on kokku põimitud. Me oleme seotud, meie saatused on ühtsed. Kui
keegi lõikab nööri läbi, siis käärid läbivad mõlemit. See tähendab seda, et kui ühele avaldatakse
mõju, siis see kindlsti puudutab ka teist. Kui inimesed on kaua koos elanud, siis nende käitumine
ja mõttelaad muutuvad samasuguseks
annaabi.ee 
